"Ma armastan teda üleni, nii, nagu ta on. Ja kuna ta on abielus, siis ma armastangi teda nii, et ta on abielus."

 (5)
"Ma armastan teda üleni, nii, nagu ta on. Ja kuna ta on abielus, siis ma armastangi teda nii, et ta on abielus."
Pilt on illustreerivFoto: Soroush Karimi/Unsplash

Katkend Eva Koffi raamatust "Sinine mägi".

„Kuradi sitt ilm.”

Jan vaatab kardinateta aknast välja ja rüüpab suure lonksu kokteili. Kooruva värviga aknalaual on kaks tühja piimapudelit paari kuivanud viljakõrrega.

„Sittade sittade sitt. On ju, tibu.”

„Äkki kardinad oleks variant?” Piret naeratab soojalt nagu suvi. Ta võtab lonksu jooki, milles on kolmveerandi jagu jõhvika­mahla. „Ilgelt hea, Põder, su mahlake.”

„Ema tehtud, meie raba jõhvikad. Ma lapsena elasin rabas. Ma muud ei söönudki kui jõhvikaid. Aga sul on seal ju viina ka sees.”

„Pole tunda. Mõnus maitse on,” vastab Piret, tõmbab sõrmed läbi Jani punakaskollaste lokkide ja kohendab ta prille.

„Öelge sepad, mis asja me istume siin sitases kliimas? Ma läheks praegu, ma ei tea, surfama kuradi mingisse ookeani­randa või mäe peale hüppeid tegema või sõidaks Cadillaciga mingis faking preerias, või ma ei tea. Aga nahhui ma kuhugi lähen. Kuradi kolkaromantik vastu tahtmist.”
„Sa oled õnnelik mees, Jan,” ütleb Põder.

„Mida juttu. Naine oled või?” Jan valab klaasi uuesti viina täis, lisab sortsu jõhvikamahla. „Värviks. Muidu on ainult üks hall põhjamaine pask.”

„Jumala õiget juttu ajad, Põder,” naeratab Piret. „Me oleme ju õnnelikud, Jan? Oleme ju?”

„Õnnelikud, kurat! Ma armastan sind!”

Seotud lood:

„See ongi õnnelik olemine, kui sa kedagi armastad,” ütleb Liis.

„Muide, kus sul endal see kutt on viimasel ajal? See pollar, kes sul oli. Läks kusagile mujale krõpsu tegema või?”

„Janek on ta nimi,” ütleb Põder.

„Tead, mine puu taha, Jan!” Liis tahaks öelda midagi rohkemat, mõjuvamat, suu on juba paokil, aga häält ei tule, ta puurib pilgu läbi Jani õhetavate põskedega pea, hingab sügavalt sisse, paneb vanaema Elfi lillelise portselantassi lauale ja läheb köögist välja.

„Mida, õrn koht või? Okei-okei, vabandust! Liis!” Jan võtab otse pudelist suure lonksu viina ja hammustab leiba peale.

„Neil on see asi läbi, nagu ma aru sain,” ütleb Põder.

„See oligi ju mingi üpris nüri polt. Käis mendikoolis. Käis ju?”

„Jan, sa ei ole normaalne!” Piret tõuseb püsti ja läheb Liisile järele.

„Armastus on nii ehk naa keemiline reaktsioon. Instinkt. Tung.”

„See, mis sinu ja Pireti vahel on, on ka keemiline reaktsioon või?”

„Muidugi. Piret on viimase peal naine. Temas on ikka vägevalt seda keemiat, millega reageerida.” Jani hääl on peaaegu võidurõõmus, ta on näost kergelt punane, võtab viina­pudelist mitu kiiret lonksu.

„Aga sa mõtle teistmoodi. Mõtle, et armastus teeb vabaks. Kui sa päriselt kedagi või midagi armastad, siis sa oled vaba. Siis sa oledki see, kes sa päriselt oled. Siis sa pole enam elu ja maailma ori. Aga kui sa oled keemiline aine, mis reageerib mingi teise ainega, siis sa oled vangis. Keemiline element, mis sõltub teisest ainest ja teise aine omadustest. Ma viimasel ajal olen ikka mõelnud, et armastus on ju ime.”

„Kuule mees, sa oled segi pöörand. Sa paned üle. Või õigemini mööda. Mõnda olulist filosoofiakoolkonda oskad nimetada? Sütevakas muide, ja Sütevaka on maailma parim kool, nagu me teame, eks ju, Sütevakas meil oli maailma filosoofia ajalugu ja üldse kogu ajalugu sumeritest tänapäevani. Ja muide, ma võtan see semester ühte väga asjalikku filosoofiakursust, semiootikat, Lotmani kuradi kultuuriteooriat. Ilgelt raske, aga tasub ära, saad kuradi… maailma analüüsida. Asjad paika. Ja armastus on filosoofia põhiteemasid, siukses asjas ei ole mõtet lahmida, eks. Sa pead kõigepealt määratlema vabaduse, enne kui sa tuled hüppama, et armastus teeb vabaks. A mis sa, mees, õpid? Restaureerimist. Käsitööline oled. Hakka raamatuid lugema!”

„Ma restaureerin maale. Ja hingesid. Liis ütleb mõnikord, et ma mõjun ta hingele nagu palsam.”

„Hingelised sõbrannad sul. Aga sa mees ära väga arsti mängi tead, naised teevad sulle üks-null ära siukse headuse eest. Võta viina parem.”

„Piret on ilus naine. Loodusnähtus, eriti juuksed. Naised on muide kõvasti võimsama energiaga kui mehed.”

„Tahad teda ka restaureerida või? Peksa pihku parem.”

„Jan, sa oled täis.”

„Võtame koksi, ärme jamame, oleme normaalsed mehed.” Jan kallab oma klaasi ääreni täis, pudel saab peaaegu tühjaks. Põder valab endale jõhvikamahla, joob, hammustab leiba kõrvale.

„Sa oled imelik mees, Põder. Sul naist ei ole või?”

„Mul on muusa.”

„Mida jutt! Ma vaatasin, et sa oled normaalne mees, kui Liis su siia sisse rääkis. Aga sa oled ju naine.”

Loe veel

„Muusad on meestel.”

„Kes su muusa on siis? Liis või?”

„Liis on mu sõber, ja noh, ütleme, juhumuusa.”

„Kes see põhimuusa siis on?”

„Liina on ta nimi.”

„Mis kuradi muusanimi see Liina veel on? Mul on tädi nimi Liina.”

„Nimi pole tähtis. Liina on Liina. Muusa.”

„Keppi teete ikka temaga või ainult muusatategi?”

„Liina on abielus.”

„Mida värki, mingi vana naine või? Põder, sa oled segi pöörand.”

„Ma armastan Liinat. Ja ma olen selles armastuses vaba.”

„Mis vabadus on selles, kui sa ei saa oma naisega, keda sa armastad, keppi teha?”

„Jan, kõige sügavam inimsuhe on see, kus armastus teise inimese vastu on suurem kui vajadus tema järele. Ma armastan teda üleni, nii, nagu ta on. Ja kuna ta on abielus, siis ma armastangi teda nii, et ta on abielus. Ma armastan teda rohkem, kui ma teda vajan.”

„Oota, aga kepp? Saad ikka aru, millest ma räägin? Kepp.”

„Väga hästi saan aru. Kui ma kedagi armastan, siis ma ju tean, et kunagi saavad meie kehad üheks, ükskõik siis, mis viisil.”

„Ei ole ükskõik, mis viisil! On just see üks ja kindel ajalooliselt äraproovitud viis ja see on kepp, hea kepp mehe ja naise vahel, kui mees läheb naise sisse, eks ju, saad aru, oled kuulnud, emmed-issid teevad seda, mees läheb oma nokuga naise sisse ja see ongi kogu see jumal ja religioon ja ekstaas, millest kõik need suured poeedid ja poetessid räägivad, ainult läbi lillede.”

„Jan, kallis mees, maailm on palju suurem. Koputa, ja sulle tehakse lahti.”

„Mida sa hämad, mees, nimeta nimesid! No nii, mida on näiteks Aristoteles öelnud selle sinu faking hingeliste muusade ja vabaduse teemadel, ah?”

„Jan, teeme nii, et homme sööme koos hommikust ja räägime armastusest, sobib?”

„Põdrakene, lepime kokku: kepp on kepp ja filosoofia on filosoofia. Nõus? Kui sa sellest aru ei saa, siis sa lihtsalt keerad ära, sest vaata, mees…”

„Joogem parem, sõbrad, ja olgem rõõmsad! Ma võtan ka veel tilga viina siia mahla peale.”

„Viin on otsas. Kurat, kas Anne pood on üldse lahti veel või? Piret! Kaua need naised seal jahuvad, aru ma ei saa.”

„Maailm on suur ja imeline, Jan. Ma lähen toon viina.”

„Oota, ma annan sulle raha, paneme rahad kokku.”

„Sa oled hea sõber, Jan.”

„Mine perse! Too viina ja ole vait.”

„Su loodusnähtus tuleb. Näeme.”

Põder võtab vana pragunenud jõuluvanapildiga kilekoti, paneb Jani raha taskusse ja läheb esikusse. Kööki tuleb Piret, istub Janile sülle ja naeratab nagu valge sirel juunikuu öös. Nad suudlevad, Pireti rasked juuksed lähevad Janile suhu, Jan katkestab suudluse, pühib keelelt ja huultelt Pireti juukseid. Nad suudlevad edasi. Oktoobripimedus ja sitt põhjamaine kliima põgenevad sellest kaheksanda korruse Annelinna betoonköögist ja kaovad mustavasse sügisudusse, nagu ei oleks neid kunagi maa peal olemas olnudki.

Kas sööd hommikuti putru?
Võida parimaid hommikuhelbeid Veski Matilt!


Tänud vastamast ja head loosiõnne!
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare