Esimene asi, mis mind tõsiselt häirib, on tema soov enne uinumist voodis raamatut lugeda või arvutist filmi vaadata. Mina olen harjunud voodis MAGAMA (seksima muidugi ka), mitte raamatut lugema või filmi vaatama. Samal põhjusel ei luba ma tal ka magamistuppa televiisorit tuua, kuigi see, tundub, on ta suurim unistus.

Kui filmi vaatamise ja raamatu lugemisega suudan ma veel kuidagi toime tulla, siis järgmine probleem on tekiga. Mina soovin magada temaga sama teki all ja soovitavalt ka kaisus. Minu meelest on kaisus magamine armas ja lähedust tekitav ning hoidev, siis tunnen end armastatuna ja turvaliselt. Tema, loomulikult, keerab end voodi kõige kaugemasse nurka ning riskib kasvõi öösel voodist välja kukkumisega, aga minust peab võimalikult eemal olema. Ta väidab, et ei talu öösel mingit kehalist kontakti, see tekitab temas õõva ja vastikust. Ja selle vältimiseks, et ma talle kogemata öösel vastu lähen, on ta otsustanud edaspidi magada oma isikliku teki all, mille alla minul põhimõtteliselt asja ei ole. Kui üldse, siis ainult umbes pooleks tunniks enne uinumist seksima.

Aga üksi voodis teki all lebamine, kui teine kõrval norskab, on minu meelest täiesti kohutav. Selline tunne, nagu magaks mingi suvalise võõra tüübi kõrval, kes on pärast ohtra alkoholiga pidu ja juhuseksi kogemata kõrvale ära kukkunud. Ei mingit intiimsust, ei mingit lähedust, ei mingit romantikat. Lihtsalt kohutav! Ei, ma ei koli teise tuppa magama, sest siis kaoks meie vahelt ka see viimane lähedusekübe, mis praegu veel alles on jäänud.

Suhte algul, kui kõik oli nii roosa ja lilleline ja me nagunii eriti palju ei maganudki, tundusid erinevad magamisharjumused lihtsalt ühe väikese pisiasjana ning arvasime mõlemad, et suudame end muuta või suudab partner oma harjumusi nii palju ümber sättida, et mõlemad oleks rahul. Praegu pole seda ette näha, pigem tülitseme magamise pärast üha rohkem ning mulle tundub, et me ei jõuagi kokkuleppele.

Kuidas teie sellise probleemi lahendanud olete? Mida soovitaksite ette võtta, et suhtest ikkagi asja saaks?