Bowling Green, oktoober 1968

Debbie sünnipäevaks oli Agnes olnud kadunud täpselt kuu aega. Lauale toodi väike kook kaheksa küünlaga ning tüdruk puhus need kiiresti ära, südames suur valu, sest emmet ei olnud seal. Ta oli tol hommikul üles tõusnud ja istunud seni aknal, kuni Rob teda hüüdis ja nii tugevasti kallistas, et tüdruk tundis isa seesmise leina sügavust. Rob tõi koogi lauale ja Debbie armastas teda, sest mees mäletas tema sünnipäeva ja oli tema pärast nii tugev.

See oli esimene aasta, kui tema sünnipäevaga ei kaasnenud tavapäraseid probleeme.

Kõigil eelnevatel aastatel oli Agnes sel ajal ärritunud ning muutunud tütrega tujukaks ja pahuraks.

Debbie mõistis neid pingeid alles siis, kui lähenes tema viies sünnipäev.

Ta oli Agnest mitu nädalat peo teemal tüüdanud. Ta mõtles koogile ja õhupallidele ning oma rõõmsale ja ilusale emale. Mary Poweri ema oli küpsetanud ja glasuuritanud koogi, mis sarnanes täpselt nende majale, ja ülemise korruse aknast paistis lehvitav Mary.

„Sinu isa ei ole kunagi vaevunud meie maja korras hoidma, nii et isegi kui me seda üritaks, saaksime päris jubeda tulemuse.”

Kindlasti nurises Agnes tavalisest rohkem, suu viltu peas ja silmad pilukil, kuid Debbie ei kuulanud. Viimane asi, mida Agnes ütles, jõudis talle aga selgelt kohale.

„Sa võid sellel aastal peo ära unustada. Mul ei ole selleks lihtsalt jõudu.”

Agnes läks ülakorrusele, et pikali visata, ja kui abikaasa töölt koju jõudis, oli ta ikka seal. Maja oli vaikne; Debbie istus köögilaua taga, käed rinnal risti.

„Kullatükike, mis lahti on?”

Debbie viskus talle kaela ja hakkas nuuksuma.

„Kuule, kuule, mis nüüd nii halvasti on?” Ta võttis taskurätiku ning pühkis hellalt tütre silmi.

„Emme ütles, et ma ei saa oma sünnipäevapidu pidada, aga ma rääkisin lasteaias juba kõigile, et mul tuleb maailma parim pidu.”

„Ma olen kindel, et emme ei mõelnud seda niimoodi. Ma lähen räägin temaga.” Rob mässis tütrele teki ümber ja tõi talle teleka ette küpsiseid.

Debbie ootas seni, kuni kuulis isa magamistuppa minemas, ning hiilis siis kikivarvul trepist üles.

„Aggie, sa ei tohi temaga niimoodi käituda. Jumala eest, ta on ainult nelja-aastane.”

„„Mina tahan, mina tahan, mina tahan”. Ma ei kavatse ennast selle pärast ribadeks tõmmata.”

„Aggie, ta on elevil. Kas sa mäletad, kui ta sündis? Me olime nii õnnelikud.”

Kostis vali klirin. Debbie piilus läbi lukuaugu ning nägi, kuidas isa tualettlaua juures küürutas; peegel oli puruks löödud ja lamp lebas katki­sena põrandal.

„Aggie, kas sa oled aru kaotanud?”

„Ära räägi mulle tema sündimisest. Sind ei olnud isegi seal.”

„Sa tead, et ma ei saanud seal olla. Me oleme kõik need aastad õnnelikud olnud, kas pole nii?”

„Õnnelikud. Kas sa nimetad seda õnneks?”

„Aggie, ära ütle midagi, mida sa hiljem kahetsed.”

„Niimoodi ma end tunnengi.”

„Aggie.”

Rob proovis naisele läheneda, aga too karjus: „Sa oled alati tema poolt. Ma ei muuda oma meelt. Nüüd aitab nendest peojuttudest.”

„Olgu, olgu, ma räägin Nancyga.”

„Kas pole mitte tore, et meil on Nancy?”

„Ma jätan sind nüüd üksi.”

„Seda oskad sa hästi, Rob Kading,” karjus Angie mehe seljale.

Debbie tormas trepist alla, kuid isa märkas teda läbi esiku elutuppa lipsamas. Ta peatus hetkeks, et anda Debbiele aega end teleka ette sättida, ning läks alles seejärel tuppa.

„Kullatükike, me võiksime sel aastal midagi hoopis teistsugust ette võtta. Viies sünnipäev on ikka väga suur – piisavalt suur, et pidada pidu kodust väljaspool.”

„Kuhu me läheme?”

„Las ma vestlen Edi Einela kuttidega.”

Debbie naeratas talle. Isa oli näost hall ning korts laubal muutis ta vanaks. Ta praadis tee kõrvale mune ja seletas pikalt, kuidas emme on väsinud ja vajab puhkust.

„Ära oma sünnipäeva pärast muretse. Meil tuleb väga tore pidu,” ütles ta laia naeratusega, mida Debbie oleks tahtnud uskuda.

„Kas emme tuleb mu sünnipäevale?”

„Loomulikult, kallis, emme tahab väga su sünnipäevale tulla.”

Agnes püsis terve õhtu oma toas; ta oli näoga seina poole ja tihedasse kerra tõmbunud ega muutnud asendit ka siis, kui Debbie magama minnes tema uksele seisma jäi.

„Võib-olla ta magab. Jätame ta rahule,” ütles Rob ja juhtis tütre õrnalt lapse magamistuppa. Isa oli seni tütrega, kuni ta magama jäi.

Kui Rob naist vaatama läks, viskas too meest juukseharjaga. Rob läks verandale, istus kiiktooli ja keeras korgi pealt Jack Daniel’si pudelil, mida ta oli piduliku sündmuse puhuks hoidnud. Ta ei vaevunud klaasi tooma, vaid rüüpas otse pudelist.

Debbie ärkas varahommikul ega mõistnud algul, miks ta jalad ja lina märg on. Ta hüüdis ema; ema ei tulnud. Kartes Agnest häirida, läks ta isa otsima ning leidis mehe verandalt kiiktoolis magamas; Robil oli siiani käes pooltühi Jack Daniel’si pudel. Ta ei ärganud, kui Debbie vaikselt ta nime lausus. Võtnud ta käest pudeli, haaras Debbie isa õlast ja raputas tugevalt. Rob tõusis oma toolist sellise jõuga, et see rappus. Pudel kukkus Debbie käest maha; ta tõmbus hirmunult varju.

Rob Kading pühkis suu ümbert magades kogunenud ila ära ja märkas siis tütart, kes elutoa aknalaua juures kössitas.

„Väike kallike, palun vabandust, kui ma sind ehmatasin. Issi ei tahtnud nii teha.” Ta sirutas tütrele käed ning Debbie jooksis tema juurde. „Asi ei ole ju selles peos, ega?”

Debbie suutis talle ainult kõrva sosistada.

„Oh, ära muretse. Seda annab kergesti lahendada.”

Rob juhtis ta käekõrval magamistuppa ja Debbie aitas isal märja lina voodilt ära võtta ning madratsi ümber pöörata. Kui nad olid uue lina paika pannud, pani Rob tütre voodile istuma ja aitas talle puhta öösärgi selga.

„Me ei pea emmele rääkima.”

Debbie noogutas kergendust tundes ja sulges silmad, isa viskilõhn ninasõõrmetesse tungimas.

Kui Agnes hommikul ärkas, siis tundus, nagu poleks eelmise õhtu vihahoogu kunagi olnudki. Ta küpsetas hommikusöögiks suure hunniku pannkooke ja ümises reibast viisikest. Rob pilgutas Debbiele silma ning see rõõmustas tüdrukut.

*

Debbie peatus Roscarbury mõisa väraval, et jumestust kontrollida ja silmade alla peitekreemi tupsutada. See varjas tumedaid laike vaid osaliselt, kuid ta leidis, et Ella on liiga närvis, et neid märgata. Kui Debbie lookleval sissesõiduteel majani kõndis, seisis Ella rahutult oma esiuksel.

„Ma ei maganud silmatäitki. Mu rumalad mõtted. Ma ei oleks kunagi pidanud nii suurelt ette võtma. Ma küpsetasin kindlasti liiga palju. Kõik läheb kohutavalt raisku.” Ta vaikis, et Debbiele otsa vaadata. „Kas sinuga on kõik korras? Sa paistad kuidagi kidur.”

„Ka mina ei saanud hästi magada.”

Ella saatis talle kahtlustava pilgu, kuid Irise karjumine ülakorruselt pani nad trepist üles jooksma, võttes kaks astet korraga. Kohvik nägi välja nagu saun, terve ruum oli täis valget auru.

„See kohvimasin on mu peaaegu tervenisti ära kõrvetanud,” röökis Iris.

Ella karjus, et aknad tuleb lahti teha, ning jooksis ise kohvimasinat välja lülitama. „Iris, jää sina aia või nõudepesemise juurde. Sa pidid ainult nuppu vajutama.”

„Ma tahtsin kõigest cappuccino’t teha.” Iris peatas Ella käe, mis hakkas portselantassi haarama. „Mul on ühte tassitäit vaja; ma olen nii närvis.”

Aur hajus nurkadesse ära. Debbie, kes aknast välja kiikas, nägi värava juurest vähemalt kahtekümmet inimest tulemas. Kui nad olid rododendronist möödunud, võttis ta Ella käest kinni ja osutas rahvahulgale, mis maja juurde valgus.

„Püha jumal taevas, mul ei ole nende kõigi jaoks piisavalt toitu. Ma isegi ei tunne mõnda neist.” Tema hääl värises ja põsel voolas pisar. „Kas ma näen korralik välja?”

Debbie noogutas. Ella poole küünitades avas Debbie tema kreemja pluusi kaks ülemist nööpi ja lasi tema kuldsed juuksed kõrva tagant valla. „Nüüd näed sa välja suurepärane,” ütles ta.

Ella, kelle põsed roosatasid, tundis piinlikkust, kuid samas ka hullumeelset õnnetunnet.

„Ma ei taha selle rahvamassiga kokku puutuda. Mul on aeg lahkuda,” ütles Iris ja kiirustas juba trepist alla köögiviljaaeda.