põrgulik mürin. loed hirmunult sekundeid (nii ju lapsena sulle öeldi.. et äike on sinust nii kaugel, kui mitu sekundit on selle vahe müristamisega). jah. tõepoolest. lained on natuke kurjad. veidi vihased. nad laulavad. väga kõva häälega. sa ei ole kunagi näinud midagi selletaolist.
mõtled ta sõnadele ja sul tuleb nentida, et meri põleb tõesti niimoodi nagu ta mitte kunagi varem ei ole põlenud. sa oled juba üsna kalda ääres. vaatad ringi. silmad ei suuda harjuda selle nii ruttu vahelduva pimedus-valgusega. siiski, kui taevas on imekombel hele mõnda aega järjest - ja see tundub sulle justkui igavik - silmad sa teda lõpuks eemal...
mis ta teeb? ta käed on sirutatud taeva poole. paljajalu on ta vees. tasa! kuss! kas ta tõesti laulab? jõuad lähemale ja kuuled, et ta tõepoolest laulabki.. nii kõvasti, kui ta üldse jaksab. kogu hingest. ta laulab merele. ja meri laulab talle. lained löövad kõvasti vastu ta jalgu ja pritsivad ta üleni märjaks, aga ta ei karda seda. ei! üldsegi mitte ei karda ta seda.
meri on tema kõige parem sõber. meri nutab ja meri põleb.
ja tema, üleni märjana, kuulab, mis meri talle räägib.. oma kurbusest. mõtled endamisi, et miks ta sind kutsus. mõtled, kuidas saidki sa kuulda ta häält, mis ütles sulle, et sa tuleks... ehk olid sa ise see, kes lootis kuulda miskit, mis sind kutsuks.. ta märkab sind. ta jookseb nii ruttu sinuni, kui ühe pika märja kleidiga joosta saab, haarab su käest, tõmbab su endaga kaasa.
seisate lainete sees, üleni märjad.. ta tõuseb kikivarvule ja sosistab sulle kõrva sisse 'aitähh..' ja sa tunned kuidas ta juuksed lõhnavad samamoodi kui meri, näed, kuidas ta silmad põlevad samamoodi kui meri, tunned, kuidas ta süda loksub samamoodi kui meri... nii ilus! siis saad sa aru, et see oligi see, mida ta tahtis näidata - et meri põleb ikkagi niimoodi edasi, nagu ta mitte kunagi varem ei ole põlenud..
