1. naine:

Ta ei öelnud enam mulle iga päev, et ta mind armastab, kuigi varem oli see tal kombeks olnud. Lihtsalt oligi see ja muud väikesed tähelepanuavaldused, mis jäid tema poolt aina harvemaks.

2. naine:

Ta tõmbus eemale. Hakkas üksinda jalutamas käima ja oli üldse füüsiliselt ja emotsionaalselt eemal. Me olime selleks ajaks kuus aastat abielus olnud.

3. naine:

Ta ei suutnud enam üheski töökohas püsida — ta vahetas poole aasta jooksul kolm korda tööd. Sain aru, et midagi on väga valesti.

4. naine:

Kui ma olin mingi asja pärast elevil ja rääkisin talle sellest, siis ta viis jutuaine nii ruttu kui võimalik taas enda peale. Samuti rääkis ta minuga patroniseerival toonil, nagu ma oleks mingi idioot.

5. naine:

Millegipärast tundsin ma end õnnelikumana siis, kui ta oli kodust ära, mitte siis, kui ta kodus oli…

6. naine:

Ma vaatasin teda ja ei tundnud mitte midagi. Armastuse vastand ei ole vihkamine. Armastuse vastand on ükskõiksus.

7. naine:

Ta ootas, et ma loeksin ta mõtteid ja teaksin alati, mida ta tahab teha… Kui ma seda ei suutnud, hakkas ta minuga õelalt ja vastikult käituma.

8. naine:

Ta vastas mu küsimustele väga lühidalt, tal oli alati kiire, kui ma tahtsin midagi teha või niisama juttu rääkida.

9. naine:

Me tülitsesime iga asja pärast. Ta leidis alati minu juures vigu ja ma väsisin ennast tõestamast ja andsin alla.

10. naine:

Ta hakkas minu nähes väljakutsuvalt teiste naistega flirtima, nagu ma ei olekski sealsamas tema kõrval.

Allikas: Woman’s Day