„Me jäime sinna kõik koos magama. Ja siis ta püüdis mind suudelda. Ma olin segaduses!”

 (26)

„Me jäime sinna kõik koos magama. Ja siis ta püüdis mind suudelda. Ma olin segaduses!”
Foto: Panthermedia/Scanpix

Katkend Brigitta Davidjantsi raamatust "(Mitte just) armastuslugu".

Rebeka ärkab lõdisedes ja saab aru, et on magama jäänud. Tundub, et ta nägi halba unenägu. Ka kõige tavalisemad päeva­sündmused võivad öösel pöörduda talumatuks luupaina­jaks. Vahel näeb ta unes, et ta visatakse koolist välja, sest ta ei suuda ära teha kehalise kasvatuse suvetööd. Teinekord paisub nende korter kümnete tubadega lossiks ning ta eksleb sealt väljapääsu otsides ringi. Või selgub, et nende ja naabrite kodude vahel polegi ust ja võõrad inimesed tungivad tema tuppa. Ta teab, et ta vanem õde näeb samasugust unenägu.

Praegu nägi Rebeka unes, et peab silmad lahti tegema, ennast liigutama. Aga ta ei saa – silmalaud on justkui kinni liimitud ning käed-jalad tinarasked. Ta peab võtma kokku kogu oma tahtejõu, et end pisutki paigast nihutada.

Rebeka tunneb, et tal on külm, sest Ardo on teki endale kiskunud. Seinal tiksub kell – kell on kuus. Samas voodis magab veel mitu inimest. Blondid juuksed teisel pool Ardot kuuluvad vist Kellyle, sealsamas on Liina. Põrandal voodi ees on Ants, kes lõriseb läbi une. Rebeka tõuseb püsti ja läheb elutuppa. Enamik külalisi on lahkunud. Ainult mõni üksik magab veel diivanil. Rebekal on pohmell. Süda läigib ja kassiahastus on peal. Nüüd tahab ta oma linade vahele. Ta läheb esikusse ja hakkab saapaid jalga panema. Kui Rebeka ust avada püüab, kolistab keegi talle järele.

Seotud lood:

„Kus sa lähed?” küsib Ardo natuke pahuralt. „Ma ei lase sind üksi ära.”

„Oota siis, ma käin vetsus ära,” vastab Rebeka. Ardo läheb magamistuppa tagasi. Rebeka kasutab juhust ja lahkub. Majast väljudes lööb talle näkku külm õhk.

Ta sõidab trolliga koju, astub uksest sisse, võtab riidest lahti ja vajub otse voodisse. Ning ärkab võpatades telefoni­helina peale. Ta vaatab kella – see näitab nelja pärastlõunal – ja toru otsas on Ardo.

„Kiisuke, kus sa kadusid? Miks sa ära läksid?” Endisest pahurusest pole jälgegi. Ardo kõlab hoopis murelikult.

„Kuule, ma sain hirmsa pahandusega hakkama. Ma andsin Liinale musi.” Rebeka ei oska midagi öelda. Pea on korraga jälle tühi.

„Sa ära ole pahane!” hüüab Ardo emotsionaalselt torusse.

„Ma ei olegi.”

„Kuule, tule täna siia.”

Rebeka keeldub, sest on lubanud minna Kelly juurde, ja tema kurvastuseks ei hakkagi Ardo teda ümber veenma. Rebeka jääb telefoni juurde seisma ja mõtleb. Siis valib Liina numbri. „Kuidas õhtu lõppes?” küsib ta Liinalt. Liina on vait.

Loe veel

„Ma tegelikult tean, kuidas lõppes,” ei pea Rebeka närvid vastu. „Kuidas oli Ardoga suudelda?”

„Oh, sa tead! Oled sa pahane?”

„Ei,” valetab Rebeka. „Jumal tänatud, ma teadsin, et sa oled mõistlik!” rahuneb Liina.

„Kuidas siis oli?” küsib Rebeka uuesti.

„Tüüp on hea suudleja,” vastab Liina asjatundlikult. Rebekal kihvatab – ta teab, et Liina on elus varem ainult ühe korra suudelnud. Natuke vähe, et olla selline spetsialist, mõtleb ta tigedalt.

„Kuidas te siis suudlemiseni jõudsite?”

„Me jäime sinna kõik koos magama. Ja siis ta püüdis mind suudelda.”

„Ja sa suudlesid?”

„Ma olin segaduses!”

„Ja tema?”

„Palus andestust minult, endalt, jumalalt ja sinult.”

„Ja siis?”

„Püüdis mind uuesti suudelda. Siis ma mõtlesin, et ta jäi magama. Aga siis ta hakkas Kellyt kabistama.”

Rebeka teeskleb naeru. Siis lõpetab kähku kõne, pakib hambaharja ja läheb Kelly juurde. Aga ei jõua Kellylt veel midagi küsida, ta ei jõua jopetki seljast võtta, sest Kelly kuulutab juba uksel, et Ardo tuleb Rebekale kohe järele: „Ta helistas just. Ütles, et teab, et sa oled siia tulemas ja et varastab su ära.”

Samal hetkel kõlabki uksekell. Ukse taga on Ardo:

„Kiisuke! Ma tahtsin sind kohe praegu näha!”

Üllatunud Rebeka paneb bareti uuesti pähe ning hakkab salli tagasi kaela toppima. Nad astuvad Akadeemia tee paneelmaja trepist alla. Ardol on seljas must mantel ja jalas lõhkiste põlvedega teksad.

„Sul külm ei ole?” osutab Rebeka pükstele. Ardo raputab pead ja paneb käe ümber Rebeka õlgade. Rebeka teab, et on pikk ja tugeva kondiga tüdruk, aga tunneb end nüüd hapra ja väiksena, peaaegu et lapsena.

Tänaval muutub Ardo süngeks:

„Kuule, ma olen kogu aeg teadnud, et sul pole närvidega kõik korras. Aga et sa omadega nii läbi oled, ma küll ei aimanud. Sul on ju närvid ikka totaalselt persses.”

Rebeka ei arva, et tal midagi eriliselt viga on. Ta tahaks Ardole vastu vaielda, aga ei leia õigeid sõnu.

Nad kõnnivad läbi pargi. Keegi on seal šampanja­pudeleid puruks pildunud.

„Oli vist äge pidu,” pillab Rebeka. „Pole viga, meil tuleb sama äge,” vastab Ardo. Ning ümiseb omaette: „Strange little girl where are you going, strange little girl, you really should be doing.”

„Mkm,” parandab Rebeka Ardot masinlikult. „Strange little girl, do you know where you could be going,” ümiseb ta ette.

„Kumb meist Stranglersi fänn on?” käratab Ardo naljatamisi.

„Mina. Sinu kohta ma ei tea,” vastab Rebeka.

Nad jõuavad Ardo juurde. Ardo vanaema on ikka veel ära. Korter on korras, Ardo on koristanud. Ta viib Rebeka tagumisse tuppa, paneb tugitooli istuma ja valab klaasi eelmisest õhtust jäänud veini.

„Räägime.”

„Millest?”

„Sinust. Miks sul närvid nii metsas on?”

„Mul ei ole närvid metsas.”

„On küll. Vaata, kuidas sa võpatasid, kui Gert sulle eile käe õlale pani.”

„Lõpeta ära!”

Rebeka hakkab närvi minema. Ta ei saa aru, miks Ardo seda kõike talle räägib.

„Ma olen täiesti korras. Ma olen lihtsalt tiinekas, mul on õigus emotsioneerida.”

„Ei noh, sa käitud nagu peksasaanud koer ju!” jätkab Ardo.

Rebeka hakkab endalegi üllatuseks nutma. Ardo on hetkega tema juures ja põlvitab tema ette põrandale, silitab ta juukseid, nägu, kõrva, silmi. „Ära nuta, pisike,” sosistab ta Rebekale kõrva ja Rebekal hakkab pisut parem. Ardo kallistab Rebeka jalgu, võtab need tugevasti kaissu. Rebeka annab järele ning laseb end voodisse talutada. Ardo võtab tal särgi seljast ja hakkab rinnahoidjat lahti kobama. „Mul on haagid taga,” ütleb Rebeka lühidalt. Sisimas ärritub. Enamikul tüdrukutest on haagid taga. Miks on vaja neid eest otsida? Ardo ümiseb omaette ja kobab tal rinnahoidja seljast. Siis püüab ta Rebekal teksasid jalast tõmmata. „Ära tee!” ütleb Rebeka.

Ardo ümiseb vaikselt Stranglersit edasi ja võtab tal siiski püksid jalast. Nad liibuvad teineteise vastu.

„Sul süda nii taob, et ma ei suuda enda oma üleski leida,” ütleb Rebeka viimaks. Ardo võtab Rebeka käe ja surub selle tüdruku rinnale:

„See siin on sinu süda.”

„Kuidagi vaiksevõitu,” ütleb Rebeka. Ardo ohkab: „Selles see jama ongi.”

Läheb mõni aeg. Lõpuks ütleb Rebeka, et ta ei taha. Ardo on hetke vait ja ütleb siis:

„Kuule, teeks selle ära nüüd millalgi.”

Rebeka teeskleb arusaamatust. „Seksi, ma mõtlesin,” vastab Ardo. Rebeka tunneb, et pea huugab.

„Miks sa seda nii õudselt tahad?”

„Vaata peeglisse ja pane ennast meeste olukorda,” vastab Ardo lakooniliselt. Rebeka ei tea, mida öelda. Niisiis vastab ta lihtsalt jah. Ta mõtleb veel hetke ja küsib:

„Kui vanalt sa ise süütuse kaotasid?”

„Kaksteist.”

„Nalja teed või?” tõuseb Rebeka voodis istukile. „See on ju täiesti haige! Kes see oli?”

„Üks vanem tüdruk meie kambast.”

*

Nad jäävad magama. Ardo kisub kogu teki endale. „Sa arvad, et minul külm polegi,” kaebleb Rebeka. „Ei,” vastab Ardo unelevalt. Ta tõmbab Rebeka lähemale, surub ta pea enda rinnale ning põimib oma käed ja jalad ümber tema.

„Ma tunnen end sinuga nii kaitstult,” sosistab Rebeka. Ardo muutub tõsiseks, korraga kõlab ta täiesti ärkvel­olevana:

„Tund aega tagasi sa poleks nii öelnud.”

„Miks?”

„Sest ma olin võimeline su ära vägistama.”

Aga Rebeka ei võta Ardo sõnu kuigi tõsiselt. Ta ei ole õieti ärkvelgi. Ainult ohkab, kerib end rohkem Ardole kaissu ja jääb sügavalt magama.

Vasta ja võida
Vistrikud ja akne esinevad
Õigesti vastanute vahel loosib rosena.ee dermakosmeetika e-pood välja 5x30€ kinkekaardid, mille väärtuses võitjatel on võimalik omale sobivad näohooldustooted valida.


Tänud vastamast ja head loosiõnne!
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare