Mees abielu pahupoolest: ma tõesti kardan, et ühel hetkel ütleb mu abikaasa, et ta ei armasta mind enam...

 (107)
Mees abielu pahupoolest: ma tõesti kardan, et ühel hetkel ütleb mu abikaasa, et ta ei armasta mind enam...
Photo by Matteo Vistocco on Unsplash

Kirjanik Danny Tira Trago pani Twitterisse kirja ühe äärmiselt liigutava ja tõese säutsudeseeria elust ja armastusest ning abielu pahupooltest. Lugejad võtsid ta inspireeriva kirjatüki tänu ja kiitusega vastu - mehe lugu läks paljudele hinge ja seetõttu toome selle ka teieni.

Räägime korra abielust. Ma kuulen nii palju möla abielu teemal, mille kohta tahaks lihtsalt öelda: “Teil pole õrna aimugi!”

Mulle väga meeldib abielus olla ja mu abikaasa teeb mulle meeletut rõõmu, kuid me elame siiski päris elu ja see on kuradima raske. Näiteks koristasin ma oma äia väljaheiteid. Ta isegi ei meeldi mulle, aga ta on mu naise isa, ma armastan oma naist ja kõigele sellele ma abiellu astudes ju alla kirjutasin.

Meile räägitakse ja me arvame, et abielu on ainult roosamanna, aga see pole kohe üldse nii. Me ise rikume selle ära, tuues abiellu kaasa oma patriarhaalse kristliku pagasi. Tegelikult on asi nii: kaks inimest armastavad teineteist ning püüavad iga päev välja nuputada, kuidas toime tulla ja järgnevad päevad üle elada. Iga päev on uus väljakutse — mõnikord on see raske, mõnikord lihtne. Aga tuleb ette ohtralt päevi, mil mõtled. “Kes kurat on see inimene, kellega ma abiellusin? Kuidas kurat me siia jõudsime?!

Oi kui palju kordi tuleb sul oma ego maha suruda — sa pead oma ego lihtsalt ära tapma. Ühel päeval tirisin vägisi ühe kuti leti tagant välja ja olin valmis teda maha lööma, sest mu abikaasa ütles, et kutt oli teda näppinud. See kõik jäi kaamerasse ja kutt vingus: “Sa ei saa seda teha, sul on perekond!” Tal oli õigus: sa pead alati hoolega mõtlema, enne kui mõtled või teed midagi, mida pärast kahetsed.

Seotud lood:

Enne abiellumist mõtlesin tihti, et ma ei saa aru, miks inimesed üldse lahutavad. Aga oma sõprade seltskonnas oleme me praegu ainsad, kes jätkuvalt abielus on — 16 aastat. Uskusin, et meie sõbrad jäävad alatiseks kokku, lootsin, et meist saab üks äge vanade paarikeste seltskond. Arvasin ka seda, et meie abikaasaga inspireerime kõiki oma sõpru abielluma, igavesti koos olema ja lapsi saama ning saame kõik koos väga õnnelikuks.

Aga abielu on tõeline elu ning siis sai meie poeg vähidiagnoosi ning reaalsus jõudis eriti karmilt kohale. Mõistsin lõpuks, et mul on depressioon. Tagatipuks jäin ka oma tööst ilma… see on valus, kui oled alati olnud pere leivateenija ja siis tuleb hakkama saada töötutoetusega… Ma ei tahtnud isegi oma kooli ära lõpetada.

Sel hetkel sain ma aru, et ma pean oma ego alla neelama ja laskma naisel juhtimise üle võtta. See näitas mulle, kui tihti meie, mehed, lihtsalt kardame juhtotsi käest anda ja kedagi teist usaldada. Ausalt öeldes mu feminism päästis mu, sest see võimaldas mul mõist aja mitte põdeda seda, et mina ei ole enam pere peamine rahateenija. Kui tihti meie, mehed, lubame patriarhaalsusel oma ego ja elu üle võtta ning mingeid napakaid mehelikkuse fassaade üles ehitada?!

Mul ja mu abikaasal ei olnud juhendit, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Me lihtsalt töötasime koos, et sellest olukorrast välja tulla. Me ei ole kunagi näiteks päriselt puhkusel käinud, aga oi, kuidas me seda tegelikult vajame… aga just sellised asjad ununevadki abielus nii tihti. Mõnikord isegi pole vaja seda, et kumbki truudust murraks, et abielu puruneks. Mõnikord võib elu teid lihtsalt maha murda. Nii on.

Aga me peame rohkem rääkima abielu pärisasjadest — argirutiinist ja igapäevasest, mis muuutub monotoonseks ja lõpuks tapab abielu. See tavaline jura, mis muutub rutiiniks ning uputab igasuguse romantika ja kire üsna kiiresti.

Kuulen iga päev, kuidas paarikesed virisevadki selle pärast, et elu on igav. Ongi, kui sul on lapsed, pangalaen ja autoliising. Nii lihtne on ennast selle sisse ära kaotada. Kui inimesed on sunnitud loobuma kõigest, mis neil silma särama paneb, selle heaks, et maksta arveid, muutub partner neile paratamatult vastumeelseks.

Olen täiesti aus: meie elus on hetki, mil tõesti kardan, et mu abikaasa ei armasta mind enam ja see on kuradi hirmutav! Ma mõistan, miks paljud mehed ei julgegi ennast avada — eemaletõukamine ongi hirmutav. Ma kardan, et ta ei pea enam mind füüsiliselt atraktiivseks ja see on õudne mõte. Nägin ükskord, mida see mehega teeb, kui ta usub, et abikaasa ei pea teda enam atraktiivseks. Kole!

Loe veel

Kahtlused on normaalsed, muretsemine on normaalne ja selliseid mõtted on ka okeid, aga me peame neist rääkima avalikult ja avameelselt. Mehed, on täiesti okei olla haavatav ja saada haiget — see tähendab, et sul on normaalne emotsioonide spekter. Samuti on täiesti normaalne tunda end ebapädeva või abituna — sa oled ju ikkagi ainult inimene.

Mu abikaasa on fantastiline ja ma olen üliõnnelik, et temaga abiellusin, sest hoolimata kõigest tundub see siiani nagu unenägu. Hiljuti ütles ta mulle midagi, mis mind täiesti jalust rabas: “Sa armastad mind nii, nagu mitte keegi varem ei ole mind armastanud!” Ma murdusin täielikult ja nutsin, sest mul oli nii väga vaja seda kuulda, ma vajasin seda hetke.

Ma armastan teda sellepärast, et meil on igal pool ja iga kell lõbus. Täna jalutasime koos väljas ning keegi tuli meid intervjueerima ja küsis mingeid küsimusi aianduse kohta. Meenutasime oma luhtunud katseid ja naersime end ribadeks — see oli tõesti ääretult lõbus. Ja mu naine ütles: “Nii juhtub alati, kui ma sinuga välja lähen :)”

Vasta küsimusele ja võida toto koolitus
Mis aastal ehitati Tallinna hipodroom?
Toto koolitus 10-le koos karastusjookide ja snäkkidega, 100€ tasuta
panustamisraha (10€ per inimene), 100% sissemakse boonus kuni 100€

Tähelepanu! Tegemist on hasartmänguga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.
Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult.


Tänud vastamast ja head loosiõnne!
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare