"Mees, kui mul on juba kõht ees, on sul hilja ühele põlvele laskuda!"

Mind pidi üks mees kaks korda naiseks paluma. Esimesel korral saatsin ma ta pikalt sellel lihtsal põhjusel, et ta tõi sõrmuse lagedale alles siis, kui oli mulle juba lapse teinud ja mu kasvavat kõhtu enam ühegi pluusi alla peita ei õnnestunud. Alles siis, kui oli ilmselge, et ma olen rase ja hakkasid tekkima piinlikud oi-kas-te-abiellute-ka momendid.

Ta langes ühele põlvele, kui ma olin viiendat kuud lapseootel. Ma ütlesin, et kulla mees, tõuse nüüd püsti ja küsi uuesti, kui sa tahad end siduda minu, mitte punnis kõhuga. Ta oli üllatunud ja väga pikalt solvunud, aga tegin talle selgeks, et sisimas unistab küll iga naine abieluettepanekust, aga keegi ei taha, et seda ajendaks kasvav kõhuke. Mees peab naist TAHTMA, mitte tundma, et ta PEAB nüüd oma mehekohuse täitma ja ausaks pereinimeseks hakkama.

Kui laps oli umbes aastane, tegi ta uuesti abieluettepaneku. See oli romantilisem ja mitte nii meeleheitlik kui tema esimene katse ning ma nõustusin, sest olukord oli teine. Ta polnud ehmunud mees, kellele isa oli õlale patsutanud, et tee nüüd oma titeootel elukaaslasest ikka aus naine. Ta oli mees, kes armastas naist enda kõrval ja tahtis temaga elu lõpuni koos olla.

Nüüd me naerame sellele tagasi vaadates ja mees ajab kõik hormoonidemöllu süüks, aga minu arvamus on endine — rasedana abieluettepanekuga nõustuda on üsna häbiasi! Ütlesin oma sõbrannale, kes peagi sünnitab, et kui ta mees peaks sõrmusega lagedale ilmuma, tehku seda siis, kui laps on juba sündinud, enne pole väga kena nõustuda. Milline, öelge, milline naine tahaks endale mainet, et ta võeti turult maha puhtalt seetõttu, et "pakend oli juba avatud".