Me oleme mehega üsna erinevad, kuid meil on ka palju sarnasusi. Üks suur erinevus on, et mina olen ekstravert, tema introvert. Ta võib päev otsa omaette nokitseda mingi ehitustöö või muu asja kallal. Mina olen aga väga suhtlev.

Nii ma käingi tal pidevat kannul, teen juttu ja nunnutan teda. Üldiselt on meil läbisaamine hea: saame palju naerda ja tunnen, et meie vahel on side.

Tavaliselt ei ütle mu mees mulle kunagi midagi halba, isegi kui teda midagi häirib. Ta on väga kannatlik ja hea iseloomuga. Isegi oma soovidega on ta tagasihoidlik, nii et ma püüan vahel ise ta soove ära arvata.

Hiljuti sain aga aru, et ta ei soovigi vahel midagi rohkemat kui rahulikult oma asju teha ja natuke ka omaette olla. Ma olen seda vahel võtnud solvanguna või halva märgina, kui ta minuga koos olla ei taha, aga väga vaikselt olen hakanud taipama, et see on tema jaoks oluline vajadus. Liiga intensiivne suhtlus väsitab teda.

Kuna mina aga kardan, et kui me ei suhtle, siis meie lähedus kaob, hoiangi pidevat ja piinavat lähikontakti. Nii ongi mees hakanud muretsema sellepärast, et mul pidevalt tegevust oleks. Kui aga oleme kahekesi parasjagu kodus ja mina olen tegevuseta, on nii, nagu ta hiljuti ütles.

Küsisin, kas ta tunneb ka, kui palju ma teda armastan ja millest ta kõige rohkem seda tajub. Tema vastas nii: „Tunnen küll! Siis, kui sa magad ja keegi mind ei sega!“