Olen üritanud rääkida, et see ikka pole minu elu ja ma tahaks, aga hing ei sobi selleks. Temake aga mõtleb, et ma lihtsalt pole harjunud kooseluga ja vajan ümberkasvatamist. Päris kehvasti ütlemisele ja ukse paukumise peale pole veel tahtnud ka minna. Olen püüdnud teha end võimalikult vastumeelseks, öelnud, et teatud tööd on naistetööd ja kui tahad, et mina teeks, siis ma vaatan, millal ette võtan. Ei miskit.

Koos väljas käies olen teeselnud pidevalt, et minu rahakott on kodus ja vaadanud naisele süüdimatult otsa. Aga paraku (minu seisukohalt) teenib naine liiga hästi. Olen püüdnud mängida armukadeduse peale, keelanud tal sõbrannadega välja minna. Jääb koju ja lõppkokkuvõttes peame midagi koos tegema. Üks päev ärkasin keset ööd ehmatusega, et mis siis saab, kui naine peaks lapse saama. Ausalt, ma ei saanud magada enam. Pidevalt loodan, et leiab kellegi teise mehe, aga ta käib vist silmad kinni igal pool. Ja siis loen veel internetist artikleid, et selline ongi elu — kannata ära, tee lapsed ja siis on su elu täiesti nässus, aga noh, see on normaalne, et kõik peabki nässus olema. Kuidas ikkagi jätta kaasat maha nii, et keegi ülearu haiget ei saaks?