Seda ma tõesti ei tea, mis tunne on, kui päevad on. Vahel ma isegi mõtlen selle peale ja püüan ette kujutada. Ikka tahaks ju naist mõista. Äkki siis mõistab tema mind ka. Ning kui ma kõik oma teadmised kõrvale jätan ja asjale ilma eeldusteta lähenen, siis tundub see ikka väga imelik, et naise keha jookseb kord kuus verd. Ma võõrastan seda teadmist siiamaani, kuigi see on kõigi sõnul nii kohutavalt normaalne. Ajakirjad ja avalik arvamus sisendavad meile, et menstruatsioon on midagi sellist, millest ei pea nagu üldse väljagi tegema.

Seks päevade ajal olevat ka täiesti normaalne asi. Arvake minust, mis tahate, mulle see ei meeldi. Ma ei arva küll nagu mõnedes maades, et naine tuleks selleks ajaks hoopis eraldi kuuri pista ja temaga mitte tegemist teha, aga magada mina temaga ei taha, kui tal päevad on. Alice peab mind selles asjas napakaks ja lootusetult vanamoodsaks, aga selline ma juba korra olen, ja ta on sellega ajapikku leppinud. Ma ei saa oma sisetunde vastu.

Ja tegelikult olen ma veendunud, et enamik mehi on minuga ühel nõul. Ei ole normaalne seksida verise naisega, ei ole. Veri tähendab seda, et naisel on midagi viga. Ja siis tuleb lihtsalt oodata, kuni tal enam ei ole midagi viga.

Aga see selleks, ma tahtsin hoopis pee-emm-essist rääkida. Tegelikult on isegi teadlased järeldusele jõudnud, et see kurikuulus PMS ei ole ainult naiste asi. Ma kunagi siitsamast Naistelehest lugesin mingist uurimusest, mis näitas, et tsüklilisi muutusi esineb ka meeste organismis. Uurimuses osalenud mehed rääkisid, et neil on ka depressioon, pea- ja kõhuvalu, meeleoluhäired jne. Kõik see, mida muidu naiste pärusmaaks peetakse. See jäi natuke segaseks, missugused tsüklilised muutused selle taga seisavad, sest meestel ju ei esine mingit asja, mida võiks menstruatsiooni vasteks pidada.

Mina võin igatahes kinnitada, et teadlaste jutul on tõepõhi all. Mul ei valuta küll ei pea ega kõht, aga tuju kõigub küll vahel täiesti seletamatult. Ma ise ei saa ka aru, mis mul vahel viga on. Teinekord on kohe nii vastik olla, et tahaks kedagi lüüa. Oma naist näiteks.

Teadlased muidugi annavad endale aru, et asja tuleb veel uurida, ja sedasama kinnitan mina. Kogu see PMS-i-teooria on siiamaani põhinenud sellel, et naistel oleks kõik justkui keerulisem kui meestel. Sellele eeldusele on üles ehitatud ka kogu arstiabisüsteem. Vahur Kersna märkas esimesena, et naistearste on meil nagu kirjusid koeri, aga meestearste ainult paar. Mitte et ma tahaks arsti juurde minna. Ma tahaksin ainult, et õiglus oleks. Ma tahan, et mind ei diskrimineerikaks selle pärast, et ma olen mees.

Sageli tundub mulle, et minugi enesetunne on seotud kuuga. Aga kuu oleks jällegi justkui naiste oma. Isegi menstruatsiooni eestikeelne nimi — kuupuhastus — viitab sellele, nagu oleks kuu eelkõige naiste mõjutaja. Nii et kui mina siinkohal ütlen, et ma lähen täiskuu eel närviliseks, hakkavad kõik kindlasti kädistama, et ma olen naiselik mees.

Ei ole sugugi. Ma lihtsalt julgen rääkida sellest, millest teised mehed ei räägi. Meestel on ka meeleolud, saage aru. Meil on ka tujud. Ja meie, mehed, ka vahel ei tea, kust nad tulevad ja miks nad sellised on, nagu nad on. Aga meie nagu ei tohi sellest rääkida, sest tujusid peetakse naiste omandiks — nagu kuud ja õigust spetsiifilisele arstiabile.

Võib-olla ei pea meeste meeleolumuutusi just selle PMS-sündroomi abil seletama. Kust mina tean, ma pole teadlane. Mulle lihtsalt tundub, et naisi on pikkade sajandite vältel uuritud küllalt ja pole nad nii saladuslikud ühti, kui arvatakse. Naise olemus põhineb sellel, et tal on kord kuus menstruatsioon, sellega saab peaaegu kõik ära seletada.

Meestega on lugu palju keerulisem, seda ma tahan öelda. Ja küll te näete, veel lähema inimpõlve jooksul saavad ka teadlased sellest lõplikult aru — ja töötavad välja tõelise teooria.