Ma lõpuni ei olegi aru saanud, mida see näägutamise mõiste tegelikult tähendab. Et kas nagu mehhiko seebikates silmi pööritamine ning klaasi purustaval hääletoonil kriiskamine liigitatakse näägutamiseks? Või peetakse selleks pigem ülepäevast meeldetuletusaktsiooni, et musti sokke ei ole viisakas keset elutoa põrandat vedelema jätta.

Kui näiteks kodutööd on võrdselt ära jagatud ning mees jääb omadega pidevalt hiljaks ja talle tuleb neid kohustusi pidevalt meelde tuletada, siis mõne mehe arvates see liigitub näägutamise alla, aga teise meelest jällegi mitte.

Kui tahan kedagi kasvatada, saan ise lapsed
Mäletan, et ühe vana boyfriendi ema palus mind pärast tutvumist eraldi seansile ning selgitas, et tema poega tuleb õpetada. Ega tema oma ajudega aru ei saavat, et millal prügikott tuleb välja viia või mis töökoht valida. Itsitasin sisimas, sest tundus totter, et pean lisaks enda tegemistele veel ühe teise täiskasvanu kalendrit haldama ning ütlesin emale, et tegelikult oli see tema töö oma poega õpetada, mitte minu. Mõni aeg hiljem aga avastasin, et kõik oligi just nii läinud nagu ema oli öelnud. Kutt ei teinud omaalgatuslikult mitte midagi. Lükkas edasi isegi väikesed asjatoimetused ning tegi neid alles siis, kui mina käskisin. Et täiskasvanud inimest mina kasvatada ei viitsi, siis otsustasin mehele mitte peale käia ning kodutöid teha ei käskinud. Tulemus oli päris „huvitav”.

Kuldne kesktee ei toimi!
Üks sõber soovitas, et tuleb leida kesktee — rääkida ilusti ja veenvalt. Siis oli minu kord naerda. Enda meelest olin seda ju kahel korral juba katsetanud. Jäin arvamuse juurde, et tegelikult peab teatud koguse näägutamisannusega lihtsalt elus harjuma. Muidu eladki keset prügihunnikut ning lagunevat elamut.

Elasime nii, et kui näiteks prügikast täis sai, siis võttis ta lihtsalt suurema prügikoti ja pani vana sinna sisse. Lõpuks laiutas köögis mulle umbes rinnuni kõrgusega prügikott, mida ma julenud avada, sest mul oli hirm, et mingi elukas on seal iseseisvalt kasvama hakanud ning kotisuu avades pistab ta pea valja ja ütleb:“Tere!”. Jätsin poisi kus seda ja teist, sest mu põhimõte oli jäänud samaks — kui tahan kedagi kasvatada, saan ise lapsed.

Ma ei ole kellegi rääkiv kalendermärkmik
Järgmisele noorhärrale, kellega hakkasin käima, ei meeldinud üldse, kui teda õpetati. Ta oli lapsest saati olnud väga iseseisev, käis juba gümnaasiumi kõrvalt tööl ning teenis ise raha. Alguses meeldis see mulle väga. Lõpuks ometi elasin koos inimesega, kes läheb tööle ka kamandamata. Mõni aeg hiljem avastasin, et oleme jõudnud küll täiesti teistsugust teed kaudu suhteliselt sarnasesse surnud punkti. Mees tegi küll asju, aga neid, mis ise tahtis. Tõsi, prügikotid nurgas ei vedelenud, kuid minu ettepanekuid eriti arvesse ei võetud. Kui tahtsin midagi sellist kodus muuta, mis mehele huvi ei pakkunud, siis pidin need kas ise ära tegema või väga palju vaidlema ning nuiama. Asjad said nii küll tehtud, aga mees teatas kogu aeg, et ma talle asju peale surun, siis see ajab ta veel rohkem ummikusse ning tekitab vastumeelsust. Ühel hetkel avastasin, et kui tahan midagi sellist kodus kiiresti tehtud saaks, mis mehele ei meeldi (ja seda on tavaliselt palju), siis pean õiendama. Otsustasin, et selline ei soovi ma olla ning jätsin õiendamise. Mees elas nii nagu tahtis, mina tegin samuti seda, mis tahtsin, aga kodus asjad lagunesid. Kui ma mehele märkisin, et sellise süsteemiga elades jääb ikkagi päris palju tegemata, siis ta tegelikult nõustus. Ta püüdis, palus, et saadaksin talle nädala lõpuks e-maili tegemata asjadest. Päris mugav. Nagu isiklik nutitelefon. Pluss, e-kirja on palju lihtsam ignoreerida kui naise juttu, paned klõpsti ristikesest kinni ja mure on kadunud. Inimkalendriks olemisest olin loobunud aga juba esimesel korral ja nii leidsime koos, et elame oma elu liiga erinevalt selleks, et suhtes olla.

Mida siis teha, et asjad tehtud saaks?
Olin tõeliselt segaduses. Mehe kallal õiendades muutun endale ebameeldivaks, aga kui olen meeldiv ja kena, siis mitte keegi ei liiguta ennast selle pärast rohkem. Ükski mees ei lähe ju iial naise juurde ja ei ütle: „Aitäh, kallis, et oled nii mõistev ja rahulik. Tänu sellele lõhkusin puud ning parandasin ukselingi!” Esitasin oma teooria meessõpradele, kes vastasid mulle naerupahvakutega. Kui nad lõpetasid, siis uurisin tõsimeeli: Aga, mis siis teha, et asjad tehtud saaks? Näägutada? Seletada? Järjepidevalt meelde tuletada? Jätta kiri? Meestel endeil häid ideid ei olnud. Mitmed arvasid, et nende klann on vist juba õiendamisega harjunud. Üks sõber soovitas aga, et tuleb leida kesktee — rääkida ilusti ja veenvalt. Siis oli minu kord naerda. Enda meelest olin seda ju kahel korral juba katsetanud. Jäin arvamuse juurde, et tegelikult peab teatud koguse näägutamisannusega lihtsalt elus harjuma. Muidu eladki keset prügihunnikut ning lagunevat elamut.

Elu tõi aga minu ellu veel ühe inimese, kes tõestas vastupidist. Prügikoti viib välja omal algatusel ning isegi kui unustab, siis kenasti palumisest piisab. Ei tulegi enam selle peale, et peaksin millegi teha palumisel kuidagi jõuliselt lähenema. Tüütuid kodutöid teeme koos, saab rutem ühele poole ning  kõik laabub lihtsalt ja ka endale tundun meeldiva inimesena. Nii et kenasti palumine töötab meeste puhul küll. Kuid ainult siis, kui see ei ole esitatud kurtidele kõrvadele.