Miks mees hülgab pere, kui puberteedieas pojaga tekib raskeid probleeme?

Raivo: Need on mehe sisemised hirmud ja mustrid, mis on talle endale lapsepõlvest kaasa tulnud. Lapsed on väga head ja tugevad õpetajad. Näha on, et see mees ei ole elu jooksul suutnud oma õppetunde vastu võtta ning ta valib põgenemise tee. Nad põgenevad, et selle olukorraga sel hetkel mitte tegeleda ning otsivad sageli abi alkoholist või uuest suhtest. Tegelikult on aga sellel probleemil, tema pojal, kindel sõnum. Mis see sõnum seal taga siis on? Ta peaks oma last aksepteerima sellisena nagu ta on. Üks mees kunagi rääkis, et tal on poeg ja tal on temaga väga tugevad teemad kogu aeg olnud. Ta ütles ausalt välja ning mul oli seda väga kahju kuulata, et ta on oma poega päriselt vihanud. Väga kõvasti kohe vihanud. Selleks hetkeks, kui ta oli probleemist teadlikumaks saanud ning sellest mulle rääkis, oli ta jõudnud arusaamiseni, et kui vales kohas ta on tegelikult olnud. Õnneks oli see see valu tal välja tulnud ja nüüd on ta oma pojaga täiesti uuele tasandile jõudnud. Nad on saanud väga lähedasteks. Minu nägemus ongi see, et need probleemid on mehe tervendamata haavad, millega ta ei ole osanud hakkama saada. Lapsed tulevad seda meile nagu uuesti näitama.

Tiit: Raivo tõi väga hästi välja, et see põhjus, miks mees sageli ära jookseb, on asjaolu, et ta ei suuda lihtsalt aksepteerida oma peegelpilti. See on väga raske. Ma arvan, et see, mida meie puberteedieas lapsed meile peegeldavad ongi palve: aksepteeri mind sellisena, nagu ma olen. Puberteedieas toimuv on hormonaalne protsess. Lapsed ise ka ei suuda seda kontrollida. Me oleme ju kõik puberteedid olnud ja teame, et vanemad olid kõige rumalamad ja nõmedamad inimesed ning austus nende vastu tuleb hiljem. Ma arvan, et see on lihtsalt protsess, mida tuleb vanematel aksepteerida, sest see on mööduv.

Raivo: Ma lisaks, et lapsed peegeldavad meile seda, kui tasakaalus me ise oleme, sest viga ei ole tegelikult mitte kunagi lapses endas.

Tiit: Absoluutselt nõus. See on vanematele nagu test: kas me läheme närvi, kas me läheme kaasa tema puberteediga.

Raivo: Näiteks, kui ma oleksin ise täna rahumeelne ja mul oleks elu ilusaim päev, kas ma siis oleksin oma poja peale pahane? See ongi vastus.

Miks mehed oma ilusad ja armsad lapsed maha jätavad ja arvavad, et mujal on parem?

Raivo: See on jälle sama asi, millest rääkisime — suhtest põgenemine, kuna ei suuda suhtega hakkama saada ja mingid isiklikud mustrid ning erinevad uskumused hakkavad niivõrd kõvasti esile tulema, et ainus pääsetee ongi põgenemine. Perekond, naine ja lapsed, toovad nii kõvasti asju üles ja mees ei saa nende asjadega lihtsalt hakkama. Võib-olla ta ei olegi selleks valmis. Olen meeste puhul tähele pannud, et ega nad enne ise endaga tegelema ei hakka, kui midagi elus juhtub. Kui abielu on kestnud näiteks 15 aastat ja tervisega on mingid jamad, alles siis hakatakse enda sisse vaatama, et no nüüd vist on aeg käes. Sinnamaani otsitakse vaid kiireid lahendusi. Ma olen ise seda sama teekonda käinud ja ma tean, et see ei ole lahendus. Kui sa arvad, et viga on naises või peres ja sa leiad enda arvates parema, siis sa petad ainult iseennast. Lõpuks saad sa ikka aru, et sa võid ju järgmise naise võtta, aga kõik kordub uuesti. Kõik mis toimub, toimub enda sees.

Kas mees läheb laste juurest ära või perekonna ja naise juurest ära?

Raivo: Pigem ta läheb naise juurest ära. Lapsed on energeetiliselt meiega hästi seotud ja ma arvan, et on vähe isasid, kes oma lapsi ei armasta, seal peab kindlasti mingi muu põhjus olema. Sageli elatakse laste pärast ka sellistes suhetes, mis üldse ei toimi aga haiget teeb lastele rohkem ikka katkine suhe — lapsed tunnetavad seda.

Tiit: Mina lisaks Raivo jutule ainult seda, et kõike ei saa nii ühepalgeliselt võtta. Raivo ütles ka, et vahest ongi õige olla aus enda suhtes, et kui sa näed, et sul see dünaamika peresuhtes enam ei toimi, siis ongi õigem lahkuda ja vaadata mis elul veel pakkuda on. Ei ole alati nii, et inimesed peavad sellistest hetkelistest lahtilaskmistest ja pausidest lõplikult lahkuma. Vahel ongi vaja mehel korra ära käia, et aru saada, kas see dünaamika, perekond kui tervik, oli päriselt toimiv või oli see laste pärast koos elatud süsteem. Samas on teistpidi täpselt nii, nagu Raivo ütles, et meeste põgenemised on sageli põhjustatud hirmudest. Kui siis ei juleta ka rääkida üksteisega, et miks mul need hirmud on, mis on mu põhihirmud kogu selle süsteemi ees ja naise ees ja tunnete ees jne, siis mehed lihtsama lahenduseda näevad alati põgenemist.

Kujutage olukorda, kärgpere: kolm last, kaks ühist last. Kuidas mõista seda, kui mehe seisukoht on, et kuni naisega on suhted korras, on ka laste vastu enam-vähem kena ja kui naine ei paku mehele seda mida mees vajab, siis kannatagu eelkõige lapsed. Ehk kui mehe jaoks on kodus enam-vähem pingete ja suhteliselt argikohustuste vaba olemine ning seni kuni naine jaksab koduseid kohustusi, laste õpetamine jne enda kanda võtta, suhtub ka mees lastesse enam-vähem ja kui naine püüab rääkida sel teemal, et a la enam ei jaksa ja on abi vaja, siis mees ei räägi temaga, väldib, väidab, et korrutad vana asja ja kui naine teatab viimaks, et enam ei jaksa puht füüsiliselt ning annab teada, et ei jaksa ka lähedust enam pakkuda, siis võtab mees seisukoha, et kui sina ei anna, siis mina ei räägi ka. Kõige tipuks hakkab lapsi veel rohkem karistama, see tähendab lööma, alandama, lubas isegi lapsed ilma isata jätta, kui naine edasisi samme hoolega läbi ei mõtle.

Tiit: See on puhas manipulatsioon. Meestel kerib sisemine viha hästi suureks ja nad ei oska seda muud moodi väljendada, kui hakkavad seda laste peal välja elama. Nõrgemate peal elatakse välja seda viha, mis tal tegelikult on tekkinud frustratsioonist, et naine temaga nii käitub. See ongi tavaline dünaamika vägivaldsetes peredes, et nii emad kui isad elavad ennast laste peal välja, kuna nad ei julge üksteisele seda otse teha. Selle taga on meeste ego- niikaua kuni sa minu pilli järgi tantsid, nii kaua oled sa mulle aktsepteeritav ja kohe, kui sa oma arvamust hakkad avaldama, siis sa pole mulle enam okei. See on puhas ego teema. Kui sa suudad oma egost välja astuda ja mõista läbi südame oma vastaspoolt, siis see on vastastikune mõistmine, mis on suhtes väga tähtis.

Mis toimub mehe peas, kes üle öö tuleb ja teatab, et kõik, armastus on läbi, võta oma asjad ja mine ära, kui eelnevalt ei ole olnud tülisid ega konflikte ja veel päev enne seda mees hoidis, hoolis, nagu ei oleks midagi valesti?

Raivo: Minu nägemus selles on see, mida olen ka meeste teraapias ikka ja jälle kuulnud. Me elame suhtes, iseenesest on kõik hästi aga midagi käib siiski väga närvidele ja ma ei julge seda lahti rääkida. Ei julge seda teemat üles võtta ja elame valus. See on mugavustsooni valu, sellepärast, et olen harjunud selle valuga elama ning ma ei julge sellest valust läbi minna, sest ma tean, et kui ma sellest läbi lähen ja midagi juhtub, siis see valulävi jõuab kätte ja see on veel hullem. Aga aegamööda teeb elu seda olukorda aina ebamugavamaks ja kui ma lõpuks tunnen, et see karikas on täiesti täis ja jookseb üle ääre juba, siis võib mehe emotsioon olla, et nüüd on kõik. Siis naine küsibki, et mis juhtus, alles sul oli ju kõik hästi. See mees aga hoiab ju neid tundeid ja emotsioone nii ära peidetuna ja ei saa ise ka nendega hakkama. Mingi moment siis käibki see plahvatus ja ta on läinud. Samas naine ütleb endiselt, et kõik oli ju okei tegelikult. See näitabki jälle seda, et me ei suuda oma tunnetega kontaktis olla, ei suuda ennast väljendada, ei suuda öelda, mida me siin elus vajame, mida me sellest suhtest vajame. Mees ei suuda öelda oma naisele, mis teda rõõmsaks teeb ja läheb otsib uue ning kõik kordub jälle. Lõpuks saab ta aru, et asi ei ole naistes ja ta peab ikkagi enda sisse vaatama hakkama.

Tiidu ja Raivo mõtteid saad pikemalt kuulata suurseminaril "Mehe sügavam tõde"