Meie esimesed jõulud ehk miks Jeesus veest piima ei teinud?
“Kuule, teeme ühed tropid. Ma seal bussipeatuses ootasin seda bussi nii kaua. Kui ma õigel ajal rohtu ei võta, võin veel põiepõletiku saada.”
Ämm otsis krabinal meile kaks veeklaasi ja hakkas neisse konjakit valama.
“Meil on konjakiklaasid ka olemas,” ütlesin talle.
“Äh, mis me siin peenutseme, Helmi. Pisikesed tropid ainult.”
“Helle, ma olen Helle,” proovisin teda juba teab mitmendat korda parandada.
“Helle või Helmi, mis vahet sel on. Jõuan just ühe selgeks õppida, kui hakka teist meelde jätma. Mis sa arvad, et oled meie Timole esimene või viimane. Oli Kadri, kena tüdruk pikkade valgete juustega, rahulik ja viisakas. Siis tuli Merle, jutukas punapea, seejärel oh, oli see nüüd Liina või Anu, üks läks välismaale õppima, teise ajasin mina Timo juurest ära. Siuhke pirtsakas oli. Nüüd siis sina, no jaa, eks ta ole, korteriga tüdruk… Midagi muud ma küll ei näe, mis Timo sinu juures köita võiks.”
Panin klaasi lauale ja ütlesin endalegi ootamatult päris rahulikult: “Palun mitte unustada, et ka sina viibid praegu selle korteriga tüdruku juures külas ja see korteriga tüdruk ei lase end oma kodus solvata. Mulle meeldib su poeg. Rohkemgi kui meeldib, ja ma väga lootsin, et ka meil sujuks hästi, aga paraku nii ei ole. Sul on täpselt kaks võimalust, kas leppida minuga või minuga leppida, sest ma ei kavatse su poja elust kaduda. Kui soovid, võid oma vusserdist siin köögis edasi teha ja oma põie terviseks juua, mina ei ühine. Vajadusel leiad mind elutoast.”
Ma olin solvunud ja vihane ning enam kui kindel, et ämm minuga rohkem ei räägi. Ausalt öeldes, oli mul sellest täiesti ükskõik. Ämma sõnad Timo vanade sõbrannade kohta jäid aga mu kõrvu kõlama, eriti veel see, et ämm oli ühe neist ära ajanud. Kas Timo on siis tõesti nii mõjutatav? Tundsin teda küll hoopis teistsugusena, aga tema ja ema suhe oli mulle siiani mõistatuseks olnud. Kas ämma eesmärk oligi meid riidu ajada? Kes ämmale üldse kõlbab ja kuidas ta meie vestlust pojale serveerib. Veri on ju paksem veest, see on päris kindel.
Tuju oli miinus 100 ja ootasin, et Timo koju tuleks ja jõulud läbi saaks. Proovisin ju igati ämmale meelepärane olla, aga kolin köögis andis märku, et ämm on külmikuga rohkem sõber kui minuga.
Timo tuli koju ja tõi meie jõulukingi. Meie ühise väljavalitu. Ka ämm tuli üllatavalt reipal sammul köögist seda vaatama. Tema pilk ütles aga midagi sellist, mille üle ma enam ei imestanudki.
“Mis see on? Mida see endast kujutab?” küsis ta pehmelt, nii et Timogi teda päris pika pilguga vaatama jäi.
“See on abstraktne kunstiteos, see ei esita midagi konkreetset,” vastas Timo tõsiselt ja pisut elektriliselt.
“Mida te siin vahepeal olete valmis vaaritanud, me võiks mõne aja pärast või varemgi ehk sööma hakata, nälg näpistab,” vaatas ta endiselt ema uurivalt.
“Ma lähen ja teen hetke pärast midagi söögilauale, alustuseks kas või salateid,” vastasin ja jätsin nad elutuppa vestlema.
Huvitav, miks on mingi kirjutamata reegel nagu peaks ämm ja minia teineteisega on nagu kass ja koer läbi saama. Miks on selline ennetav hoiak ja eriti ämmade poolt. Ma pole ju oma käitumise ega olekuga kuidagi püüdnud tema vastu negatiivne olla. Pigem vastupidi. Mis peaks mul olema üldse tema ema vastu? Minule kalli inimese ema suurendaks ju mu maailma, aga sinna maailma pääsemiseks vajan ma ilmselt tanke.
Neid mõtteid mõlgutades ja salateid tehes kuulsin, kuidas Timo ja tema ema hääled kord tõusid, siis jälle vaiksemaks jäid. Ema proovis õigustada ja Timo hääles kostus nördimust.
Kuulsin ka, kuidas ämm käis vahepeal esikus oma kotis kohmitsemas. Seekord oli vabanduseks, et telefon vist helises.
Salateid lauale viies nägin, et ämm on jälle koti kallal ja sealt paistis uue pudeli kael.
Tal on siis peidus veel üks pudel ja käib seal salaja napsitamas!
Oh, kui kurb. Mul oli kurb Timo pärast. Selle häbi pärast, mida ta minu ees võis tunda. Keegi ju ei soovi oma vanemaid sellisena tutvustada. Rääkimata siis vintis emast.
Kui ema järjekordselt telefonhelinat oli kuulnud ja tualetti läks, tuli Timo minu juurde, võttis mu õlgade ümbert kinni ja palus andeks oma ema käitumise pärast. Ta poleks iialgi uskunud, et ema end sellisest küljest näitab. Vähemalt külas. Sest Timo tegelikult ju teadis oma ema viinalembusest, mis periooditi tuli. Kuid oli hetki, mil ema napsust mööda suutis vaadata ja nii lootis poeg, et ehk on seegi kord selline. Kodus, seal üksinda, või koos naabritega võib ilmselt kõike sündida. Hea, et seni pole korter põlema läinud, kui jõulumeeleolus küünlaid põletavad.
Loomulikult, sain ma mingil määral aru joobes inimese käitumisest, aga kogu aeg ta ju seda polnud olnud. Timost oli kahju, tal oli topeltkurb.
Istusime lauda ja Timo avas just veinipudelit, kui ta äkki kahtlema lõi. Nägin ta kõhklust kui kallama hakkas: minule, endale, aga ema klaasi ees ta käsi peatus.
“Kas mina pean jääma kuiva suuga või,” oli ema imestunud. “Nüüd, jõulude ajal, võib ju ikka klaasikese ikka võtta. Kui jumal oleks tahtnud, oleks ta vee piimaks muutnud, aga ei, tema tegi veest veini. Püha joogi, mida jõulude ajal kui jumalate jooki joome.”
“Mulle tundub, et sul on need pühad kotist juba ammu alguse saanud. Mis sa peidad seda pudelit seal, too välja ja joo avalikult, lase aga käia, pole sul enam midagi kaotada,” Timo oli ilmselgelt nördinud ema käitumisest.
Ja ema läks, astus uhkelt seinast kinni pidades esikusse ja tuli oma konjakipudeliga lagedale.
Nüüd ma mõistan, kelle eest me pidanuks tapeeti rüiuvaipadega katma, tema enda eest. Vaatasin Timo, kes salatit kahvliga keerutas.
“See oli väga tuuline päev, kui sina, käbike, kännu kõrvalt tuulega lendu läksid,” proovisin olukorda naljaks keerata.
Emal oli selgelt kõht tühjaks läinud — üritas teine juba mitmendat korda kahvlitäid toiduga suhu saada. Üritas…
“Säh sulle, meie erilist jõulud,” vaatas Timo ema suunas.
“Kõige erilisemad, ja õpetlikud. Nüüd ma tean, kuidas heeringat kahvlilt seinte suunas laiali loopida.”
"Kinkide aeg!" hüüatas järsku ämm, just nagu talveunest ärgates ja läks kõikuval sammul jälle esikusse. Tagasi tulles oli tal kaasas ümbrik ja kingikotike.
"Ole siis tubli ka järgmisel aastal," ütles ta ümbrikku Timole andes. Ümbrikust võttis Timo väja 500 krooni ja ühe teatripilet. Mulle ulatas ämm kingikoti - pajalappidega.
"Oi, aitäh, nii ilusad, sobivad mu silmade värviga. Ja siis kui Timo teatrist tuleb, võin nendega ahjuprae lauale tõsta" vaatasin pajalappe.
Ämm isegi naeratas, saamata vist aru mu sarkasmist.
Mulle ei ole tähtis kingi saamine, ausalt pole, vaid hoopis soov, millest kink ajendatud on. Aga koos elavatele inimestele, paarile, kinki tehes, ei kingi ma kunagi ühte piletit.
Andsime ka meie kingi üle. Õigemini Timo andis. Ema tundis pakikesest isegi heameelt ja kiitis maitseaineid. Talle meeldivatki konkreetsed igapäevased asjad.
Ma ei tea, kuidas pugeda läbi sellest negativismist, mis minu vastu on. Millest see üldse sündinud oli, ka sellest ei saanud ma aru.
On raske kuuluda kuhugi, kuhu sind pole oodatud. Kas siis ämm ei tahagi, et tema pojal läheks hästi?
Tegemist ju pole kahe emase võitlusest ühe isase pärast ega reviiride jagamisega, me kumbki tahame sellele mehele head. Miks tema ema siis seda ei usu? Miks ta arvab, et mina ei ole ta pojale see õige.
Jõulud on mõistmise, kallite inimeste, andeks andmise ning rahu aeg. Veel ei sära kirgas täht meie maja kohal, mis kuulutaks rõõmusõnumit millegi suure sünnist.
"Me ei saa valida omale vanemaid, ega sugulasi, aga me võime õppida neilt, kuidas mitte käituda või olla," ütlesin Timole, kui ta laua taha diivanile magama jäänud ema tekiga kattis.
"Ma armastan sind," ütles Timo ja see oli miski, mis korvas kõik selle, mida enne seda oli toimunud.
Lõpp
