Kui ma oleksin jumal…
Miks? Miks ta nii tegi? Miks talle ei tundunud elu enam elamisväärne? Pärast kalli inimese surma on hingevalu mõõtmatult suur. Ent kui see juhtub haiguse või õnnetusjuhtumi tõttu, teavad lähedased vähemalt põhjust. Enesetapu põhjust võib tagantjärele otsima jäädagi.
Enesetapjate lähedasi piinab sageli ka süütunne: mida ma oleksin saanud teha teisiti? Vähem või rohkem kannatavad selle all kõik suitsiidiohvrite lähedaste leinarühmas osalejad. Kes saavad omavahel muret jagada, kartmata, et keegi nende tundeid kritiseeriks. Või neid laiali räägiks väljaspool nende väikest rühma (osalejate palvel on ka selles artiklis eesnimed muudetud).
Üldiselt on enesetappude puhul kõige sagedasem diagnoos depressioon. Aga raske on vahet teha, kas tegemist on “tavalise” kurbuse või haigusliku depressiooniga, mida peaks ravima.
Katrin tahaks leida mingit ühist joont, mille järgi enesetapja ära tunneks – aga ei leia. “Algul kontrollisin salapilguga kõiki meesterahvaid: et kas tal on mingeid ühiseid jooni minu enesetapjaga,” ütleb ta. Aga kuidas saaks keegi elada kogu oma elu kahtlustades, et kõik inimesed, kellega ta suhtleb, hauvad enesetapumõtteid? Iga hetk ja kogu aeg? Kaheksa kuu eest abikaasa kaotanud Martin meenutab: “Kui naine esimest korda tahtis jõkke minna, siis sain talle tee peale ette. Järgmisel päeval kaotasin valvsuse ja läksin oma töid tegema. Tunni aja pärast oli ta juba läinud.”
“Ma olen kaotanud ka oma ema, aga minu jaoks ei ole see pooltki nii hull kui praegu mehe kaotus. Emal oli haigus, ma ei saanud midagi teha,” ütleb kaheksa kuu eest mehe kaotanud Urve. “Mees oli muidu superinimene, ainuke viga oli alkohol, mis teda hävitas. Ta ütles vahel, et ma olen teil siin jalus ja et minu elul pole nagu mõtet. Mina ütlesin, et no kuidas ei ole, sul on lapsed. Tüdrukut ma oskaks veel kasvatada, aga poeg vajab isa kätt.
13 aastat elasin temaga, püüdsin ja püüdsin, lõpuks sai jõud otsa ja otsustasin, et meie teed lähevad lahku. Nüüd mõtlen iga sammu – oleks ma teinud nii, oleks ma ta ehk päästnud või oleks ma teinud nii – võib-olla oleks ta elanud.”
Maailmas tehtud uuringute järgi lõpetab 5-10 protsenti alkoholisõltlastest elu enesetapuga. Ka mitte-sõltlastest on paljud olnud suitsiidi sooritades rohkem või vähem purjus.
Arusaam, et minu ülejäänud elu ei tohi jääda keerlema selle ühe sündmuse ümber. Mul on siiski oma elu. Tuleb iseennast üles leida.
Telli ajakiri!
Põrgulike raskuste tõttu võivad suitsiidimõtted pähe tulla ka enesetapja lähedastele. Urve ütleb: “Minu jaoks oleks sellel suure valu hetkel samuti kergem, et söön purgitäie tablette ja lähen – miks ma pean kannatama. Aga siis mõtlen, et mul on ju lapsed, kes mind vajavad. Me olime enne ka kallistaja-tüübid, aga nüüd nagu eriti. Poiss õpib, tuleb oma toast, istub, kallistab mind, annab musimopsu, ja läheb õpib edasi.”
Teisedki enesetapjate lähedased ütlevad, et neid on aidanud valust hoolimata edasi elada peamiselt lapsed, ja kel on – lapselapsed. Pluss kellele mis: keda aitas lõhnaküünalde põletamine, keda antidepressandid, keda ujumine. Enet ja tema tütart Liisit (21) tabas hiljem hirm: et midagi halba võib juhtuda ka ülejäänud pereliikmetega. Kindlustunde saamiseks pidasid nad iga päev telefonitsi sidet. “Olin kõige suhtes ettevaatlik, valmis halvimaks. See kaitsereaktsioon hakkab nüüd lahtuma,” ütleb Liisi.
“Tere tulemast leskede klubisse!”
Kuidas saavad aidata teised inimesed? Enele mõjus hästi kohtumine lapsepõlvesõbrannaga, kelle armastatud mees läks põhja Estoniaga. Sõbranna astus Ene töökoha uksest sisse, hõlmad laiali, ja karjus üle terve koridori “Tere tulemast leskede klubisse!” “See kõlab nii jõhkralt, aga samas – see on ju tõde. Temal kui juba ammu lesel oli täiesti õigus seda öelda,” ütleb Ene.
Ene meelest on igasugune reageerimine parem kui teema vältimine – kuigi kõrvalseisja võib ju soovida oma arust parimat, mõeldes: kui ei tuleta meelde, siis ehk ei tee see haiget jne. “See oli nii vastik, kuidas mõni pööras pea ära ja tegi näo, et ei näe mind. Parem reageeri, ükskõik kui valesti enda meelest, aga reageeri,” ütleb Ene. Kuidas oleks aga “õige” leinajaga käituda? Psühholoog-psühhiaater Ülle Võhma ütleb: “See on sisetunde küsimus, kui lähedasena me ennast tunneme.” Kallistus või käsi ümber õlgade pakub kurbuse küüsis inimesele hulga rohkem tuge kui kahe meetri kauguselt pomisetud “avaldan kaastunnet”. “Sul ei ole tegelikult sellel hetkel teisele inimesele mitte midagi öelda, ta on ju lohutamatu. Füüsiline kontakt on õudselt tähtis,” rõhutab Katrin. Vähemalt käepigistus.
Ene maja oli matuse-eelsel nädalal rahvast täis, sugulasi ja sõpru. “See oli hea, et mind ei jäetud üksi oma lollide ja rumalate ja õudsete mõtetega. Aga see on ilmselt individuaalne, võib-olla kõik ei taha nii suurt seltsi,” tähendab Ene.
Tollal 19aastane Liisi sai tuge sellest, et naabrilapsed samast külast kolisid nende poole elama. “Alguses oled nii abitu, et siis ongi vaja inimesi ümberringi,” ütleb Liisi. Mõni kuu pärast Ene mehe matuseid poos ennast üles naabrimees, tema laste Liisi ja Siimu sõprade isa. “Tundsin kohe, et lähen sinna ja aitan nii palju kui saan,” ütleb Liisi. Ning lapsed kolisid leinamajja – sest nad teadsid, mis aitab.
Mis aitab edasi elada?
Ene sõbrannade hulgas on kaks õppinud psühholoogi. “Nemad ja teised sõbrannad oskasid mulle abi anda kohe esimesest hetkest peale, ilma et ma oleks arugi saanud,” ütleb Ene. Sõbrannad helistasid talle igal õhtul – et lihtsalt küsida, kuidas tal läheb. Psühholoogid andsid ka lihtsaid elulisi nõuandeid: mine kohe tööle, sest siis sa ei saa muid mõtteid mõelda. Ja et oluline on “rääkida, rääkida, rääkida,” mitte lasta kurbi ja valusaid mõtteid vaikimisi iseenda sisse koguneda.
“Ma tegin algusest peale endale selgeks kaks asja: ma ei ela oma elu nii, et hommikust õhtuni süüdistan iseennast või meest, ja et põhjuse teadasaamine ei ole minu jaoks nii tohutult oluline,” ütleb Ene. “Loomulikult ma tahaksin teada, mis juhtus. Ma ei tea siiamaani, mis kella ajal see juhtus, kus ta need kaks päeva oli, mitte midagi ei tea. Aga ma ei suuda ega oska korraldada ka mingit uurimist.”
Ene elu on nüüd täiesti teistsugune kui enne mehe enesetappu. Alustades kas või pisiasjadest: varem kuulas Ene nagu hiina keelt naiskolleegide juttu karburaatorite hindadest. Tema elas kui lilleke, ei pidanud oma autosse isegi bensiini võtma. Nüüd peab ta kõike ise tegema ja otsustama, toetama sõjaväes teenivat poega ja Tartu Ülikoolis õppivat tütart.
“Kõige rohkem tunnen puudust – see on nii naljakas asi – õhtuti sõidad koju ja oled väsinud ja tüdinud ja… mul ei olekski rohkem vaja, kui ma saaksin lihtsalt aruka täiskasvanud inimesega – oma mehega – vahetada kaks-kolm lauset selle kohta, mis päeval juhtus,” mõtiskleb Ene. “Iga päev käib vähemalt korra peast läbi mõte, et teda ei ole enam. Ma olen täitsa leppinud, et see jääbki niimoodi. Ma arvan, et sellest ei saadagi kunagi üle. Ainuke asi, et kuivõrd sa suudad seda taluda kui paratamatust ja edasi elada.”
“Räägi südamelt ära!” Aga kellele?
Katrin meenutab: “Kolm nädalat enne enesetappu ütles mees, et tal on suur mure. Küsisin: kas sa räägid mulle? “Ei.” Aga mõnele meie tuttavale? “Ei.” Kas sa arstile oled nõus rääkima? Ainuke “jaa”. Aga siis hakkas ta mõtlema, et ei saa rääkida ka arstile, sest siis võin mina teada saada. Ütlesin, et arst ei räägi edasi, aga see enam ei aidanud. Siis tal tekkiski mõte, et tal ei ole mitte kellelegi rääkida. Ma kaldun arvama, et saladus oligi see, et ta tahab ennast ära tappa.”
Õigupoolest on võimalus rääkida alati olemas: usaldustelefon, kus anonüümseks jäävad nii helistaja kui ka vastaja. Öistel muretelefonidel ei vasta psühholoogid, vaid koolitatud vabatahtlikud nagu Mare Raidla, kes on Eluliinis olnud viis aastat.
“Eluaeg on inimesed käinud mulle oma hädasid kurtmas. Sest ma ei ole nende usaldust kuritarvitanud, nende mured ei ole läinud kuskile kaugemale,” räägib Mare. Lisaks kehtib kõigile Eluliini 70 vabatahtlikule reegel, et midagi kuuldust ei tohi levida väljapoole.
Ökonomistiharidusega Mare puutus usaldustelefoniga kokku pärast pensionile jäämist, kui temast sai raamatupidaja Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudis. Vahel helistasid sinna ka murelikud inimesed ja Mare palus neil ikka õhtul usaldustelefonile helistada. Ent üks korduvalt enesetapukatseid teinud noormees oli omadega nii ummikus just nüüd ja praegu, et Mare vestles temaga viis tundi. Läbis siis koolituse ja jäigi Eluliini. “Nõu me ei tohi anda ja see polekski õige, et ma ütleksin inimesele läbi telefoni, et sa pead nüüd tegema seda või teist. Inimene leiab ise lahenduse,” kirjeldab Mare vabatahtliku tegevust. “Ma olen öelnud, et me oleme kuulajad. Räägi südamelt ära, siis hakkab sul kergem. Ja arutame seda asja. Lõpplahendusena selgub võib-olla, et asi polegi nii hull.”
Artiklis on kasutatud Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi ja statistikaameti andmeid.
