Mida arvata lahutusest?
Pärast etendust korraldas Draamateater vaatajaile vestlusringi, kus ekspertidena esinesid psühholoog Inge Tael, pereterapeut Aita Keerberg ja seksuaalterapeut Ester Väljaots.
Järgnevalt mõtteid sellest vestlusringist.
Kas lahutuse pärast peaks põdema, et mis nüüd teised minust arvavad?
Tegelikult on lahutus Eestis kujunenud üsna igapäevaseks nähtuseks, pea pooled abielud lahutatakse. Kui inimesed võtakski seda kui elunormi, et kõik peavadki elu jooksul vähemalt korra lahutama (lahku minema), siis ehk võetaks seda rahulikumalt, et pole saabunud maailma lõpp.
Kas pereterapeut saab mõranema hakkavat kooselu „tagasi kokku liimida” või kas seda on igakord vajagi?
Ükski nõustaja ei tohi kunagi anda patsiendile selgesõnalist nõu, et mine lahku või ära mine lahku. Kõik vastused on olemas inimese sees ning nõustaja aitab vesteldes lihtsalt need vastused temast „välja saada”. Muidugi on olemas kooselusid, millest on aru saada, et lahku minnes oleks need inimesed tegelikult palju õnnelikumad, sest juba kokku on nad läinud valedel põhjustel või ollakse koos valedel põhjustel — lapsed, maja, raha…
Kui ruttu lahutusest üle saab või äkki ei saagi — jääd elu lõpuni põdema?
Muidugi on seda raske öelda, kellel kui kaua läheb. Kuid kui võtta kasvõi see näidendi lugu, siis keskmiselt kolme aastaga peaks emotsioonid normaliseeruma. Võib küll veel siis ja hiljemgi juhtuda, et ekskaasat nähes tahaks ta autoga alla ajada või muud sarnast, seegi tundepuhang on normaalne. Ja on inimesi, kes jäävad kuni elu lõpuni depressiooni, ei saa üle.
Raske võib olla üle saada siis, kui teine pool lahkub või kaob ilma ühtegi selgitust jätmata. Eriti naised tahavad teada, MIKS. Miks nii juhtus, miks ta mu maha jättis?
Võib ju lohutada ennast mõttega, et ilma selgitusteta kaovad ära arad inimesed, aga see ei pruugi aidata. Võiks aga mõelda ka, kas te ikka tahate KÕIGILE oma küsimustele vastuseid teada. „Uskuge mind, osad küsimused võivad täiesti tapvad olla,” ütles Aita Keerberg. On vastuseid, mille teadasaamine aitab küsijat edasi liikuda, kuid on ka neid, mis ei anna midagi või pigem teevad liiga haiget.
Kuidas aidata oma lähedast, sõbrannat, kui näed, et ta põeb oma lahutust kõvasti, on depressioonis?
Eelkõige tuleks lasta tal rääkida nii palju kui ta vähegi tahab. Just sellistel hetkedel muutuvad sõbrannad väga tähtsaks, kõiki asju ei räägi emale ega õele ega lastele. Las ta räägib kõik oma valu endast välja.
Aga kui tunned, et enam ei oska ise hädasolijat aidata, võib proovida teda psühholoogi juurde suunata, vast isegi ise otsida talle üles mõni, kuulata maad, kes on hea, keda soovitatakse. Küllalt tihti jõuavad patsiendid psühholoogi juurde justnimelt sõbranna või kolleegi käekõrval.
Tähtis on, et inimene ei jääks üksi oma depressiooniga.
Õnneks Eestis ei ole (praegu veel) keskealised naised eriti koduperenaised olnud, nii et nad ei jää täiesti suhetevaakumisse, kui on lahku läinud. Neil on enamasti töökoht, neil on igal hommikul, kuhu minna, võimalus sukelduda kasvõi töösse. Kuigi ainult töösse mattumine pole ka hea, sest nii pole tal aega süveneda oma lahutuse probleemi, seda mõtet enda jaoks lõpuni mõelda. Ta lükkab selle kogu aeg kuhugi edasi või surub alla, kuigi peaks probleemiga tegelema.
Kas kõik raskused karastavad ja teevad tugevamaks?
Kui inimene võtab õppust, kui ta tuleb sellest suhte keerdkäigust välja, aga kõrgemal tasemel, siis loomulikult. Võib aga jäädagi ringi mööda käima ja kordama oma vigu.
Kui võtta tõena seda, et pooled meist lahutavad või lähevad lahku, siis peaks etendusel „Minu oivaline lahutus” olema erakordselt suur sihtgrupp.
