Mida teha? Mees mulle raha ei anna, aga tööle ka minna ei luba
Kui rasedaks jäin, leppisime kokku, et jään nii kauaks lapsega koju kui vaja. Just tema oli see, kellele mõte lastega kodus olevast naisest väga meeldis — saab õhtul sooja sööki, kodu on korras, lapsed on rõõmsad. Tema sissetulekust piisas toona ja tegelikult piisaks minu teada ka praegu meie kõigi üleval pidamiseks ning abikaasa ise rõõmustaski, et tema kohus on nüüd pere eest hoolitseda, nii ju täiskasvanud mehed teevadki!
Kuna emapalk oli mul päris hea, siis jätsin mõned rahalised kohustused siiski ka enda kanda, maksan ise praegu nii oma telefoni kui laste huviringide ja lasteaedade eest, muidugi riietan neid, mõnikord käin oma raha eest ka poes ja suudan oma riided ja kosmeetika endale ise soetada. Mõnikord kulub mul enda ja laste peale vähem, mõnikord rohkem, aga laristajaks ma küll end pidada ei saa, pigem olen alati kokkuhoidlikum olnud, luksuskaupu ei tarbi ja süüa teen ise.
Esimese lapsega koju jäädes leppisime kokku, et kui mul peaks lisaraha vaja minema, siis küsin kohe ja tema annab lahkesti, see polevat mingi probleem. Küsi julgesti, kinnitas ta mulle pea iga kuu ning mõnikord tegi ise ülekande. Mõnda aega hiljem, pärast teise lapse sündi, hakkas abikaasa nägusid tegema, kui temalt toidupoodi mineku jaoks raha küsisin. Uuris, kuhu mu oma raha läheb siis, miks ma säästlikum ei ole, kuidas ma niimoodi laristan, et JUBA 25ndal kuupäeval kõik otsas on… Raske ohkega ulatas siis kahekümneka ning tegi sealjuures sellist nägu, nagu ma oleks palunud midagi eriti jõletut.
Üritasin siis järjest vähem küsida, aga ikka jäi mõnikord puudu ja pidin temalt paluma. Ikka järgnesid rasked ohked ja silmade pööritamised… Pärast viimast korda, kui mees mulle peale käratas, et kas sa tõesti ise hakkama ei saa ning andis mulle kuu lõpuni majandamiseks 10 eurot, ei julenudki enam küsima minna.
Üritasin välja uurida, kuhu ta raha siis kaob, kas firmas on palku kärbitud, milles on probleem, kas ma peaks tööle tagasi minema. Vastuseks sain ainult vihase “kõik on korras” ning sel teemal rohkem ei räägitud.
Tegin sellest järelduse, et meie majanduslik seis on üsna nutune ning hakkasin kahe lapse kõrvalt vaikselt ringi vaatama, et ehk saaks tööle tagasi minna. Ausalt öeldes on päris piinlik niimoodi oma abikaasalt raha lunida ja veel eriti piinlik on selle eest sõimata saada. Aga kui abikaasa kuulis, et otsin uuesti tööd, läks ta täiesti marru. “Me ju leppisime kokku, et jääd koju ja mina toetan teid! Kas ma siis ei ole seda teinud, kas sul ei ole piisavalt hea elu, mis sul viga on, miks sa meie lapsed maha tahad jätta!” karjus ta. Selgitasin siis, et tema viimased reaktsioonid minu püüdlustele rahateemadel kõnelda on olnud üsna kummalised ja mulle need ei meeldi, selle peale kihutas ta uksest välja.
Mida ma nüüd sellisest olukorrast arvama peaksin. Miks ta algul suure suuga lubas, et peab meid üleval ja väitis, et see talle meeldib, kuid nüüd on isegi 10 euro ilma igasuguste dramaatiliste stseenideta üle andmine ületamatu raskus? Ja kui majanduslik seis on kehv, miks ma siis tööle minna ei tohi? Mida teie sellises olukorras teeksite?
Loe lisaks: 10 märki, et naine jahib vaid su raha
