Midagi hakkab vastu selliste inimeste juures, kes teavad küll palju, kuid suudavad panna teisi tundma end alaväärsena
Kõiketeadja räägib tarka juttu, kuid teda ei kuulata eriti. Midagi hakkab vastu selliste inimeste juures, kes teavad küll palju, kuid suudavad panna teisi tundma end alaväärsena. Nad nagu upitaksid end teiste arvelt. Tihti pöörduvad nad sinu poole eesnimepidi, seda venitades: „Elaineee, tead, see on nii, et …” Kui sind ärritab, kui keegi sind eesnimepidi kutsub, siis tõenäoliselt on see tunne õigustatud. Televisioonis mõjuvad mõned poliitikud oma nimeliste pöördumistega üsna üleolevalt: „No kuulge, Fredrik Reinfeldt …”, kuigi tegemist on kahemehedebatiga. Häirib, kui täiskasvanud inimene kasutab arvustamisel sinu eesnime, nagu oleksid viieaastane. Tulemuseks on see, et sinu poolehoid kaob sekundiga ja sa ei kuula teda enam. Sinu sisemine hääl on üles äratatud ja sisendab sulle kõiketeadja kohta kõikvõimalikke ebameeldivaid asju. Milliseid tundeid see sinus tekitab, sõltub muidugi olukorrast. Mõnel juhul võib see olla sümpaatnegi, kuid kriitika või koha kättenäitamise kontekstis pole kindlasti tegu millegi positiivsega.
Sõna „aga” on see, millega nii mõnigi arvustaja oma väidet alustab. Kalluta pea viltu ja aseta käsi „ettevaatlikult” teise õlale: „Aga Elaine, …” Lisaks kordavad ja toonitavad kõiketeadjad iseenesestmõistetavusi, vaadates samal ajal sulle pingsalt silma, veendumaks, et sa kuulad. Tegelikult soovivad nad sellega ainult kontrollida, kas sa ikka tunned end tõeliselt rumalalt: „Sa ju tead, et kui mõelda peaga (rõhutades eriliselt just seda sõna, samal ajal sind jälgides), siis asjad laabuvad.”
Kõiketeadjad võivad oma sõnumit küll kuulutada, kuid kahjuks ei võeta neid kunagi kuulda, sest nende isik ei sisenda poolehoidu. Kui oled kuulajale ebasümpaatne, siis ta ei tahagi tavaliselt teada, mis sul öelda on, sest tõenäoliselt ütled sa ainult midagi sellist, mis talle ei meeldi.
Sarkasmi kasutamine on samuti riskantne, eriti kui inimene sind ei tunne. Sarkasmi puhul sõnad ja hääletoon ei harmoneeru omavahel. Kui sinu sõnad ei lähe kehakeele või hääletooniga kokku, siis võib juhtuda, et kuulaja usub pigem kehakeelt ja hääletooni. Probleem ongi selles, et ei või kunagi teada.
Järelikult väldi neid kõnestiile. Püüdle parem „suhtlemiskunsti musta vöö” poole. Kui mõni jutuajamine läks eriti halvasti, siis ära rahuldu sellega. Ära mõtle: „See inimene ei saa millestki aru.” Niimoodi sa ei arene. Selle asemel meenuta, mida sa ütlesid, loo mõttes sellest vestlusest parem versioon ja kui sama inimesega järgmisel korral räägid, siis proovi kaotatut heastada.
„Suhtlemiskunsti musta vöö” märksõnad:
- kasuta avatud küsimusi
- alusta vestlust leidlike suunavate lausetega: „Tere, minu nimi on Sandra, olen Wendy endine klassiõde.”
- mine vestlustes sügavuti — ilmajutt pikalt ei köida
- leia ühisnimetajaid
- leia üles teema, mis toob kuulajale sära silmadesse ja lase tal sellest rääkida
- vaata kõikidele vestluskaaslastele otsa
- kuula
- märka pisiasju
- väldi sarkasmi, irooniat ja ära piilu kella
