Miks ma ei suuda mehe juurest lahkuda?

Ma ei tea, miks ma seda kõike teen. Kaine mõistus ütleb juba ammu (aastaid lausa), tõuse püsti ja mine ära! Loendamatu arv kordi olen ma alustanud ka kohvrite pakkimist, kuid siis tuleb minu oma mees, ütleb, et palun jää ja nii ma siin siis istungi.

Üldiselt saan ma ise ka aru, et olen üks selgrootu kana, kes ei suuda oma heaolu jaoks midagi inimväärset ette võtta, sest selline elu ei ole kohe kindlasti see, mida ma endale kunagi planeerisin. Alguses oli kõik tore, nii nagu alati, kuid mida aastad edasi, seda rohkem hakkas meie suhe kiiva vajuma. Õigupoolest ei oska ma selles kedagi süüdistada, mina armastan oma meest siiani iga hingetõmbega ja tegelikult just selles minu viga peitubki. Mingi hetk sain ma aru, et me ei suhtle enam ammu nii nagu varem, koos väljas käisime harvem ning üldiselt ei olnud enam midagi suurt peale igavese argipäeva. Mees arutab minuga õhtuti oma tööasju, räägime vaadatud filmidest jms, kuid ammu ei ole ma kuulnud enam seda, kui ilus ma olen ning sõnu "ma armastan sind" pean ise tangidega suust välja kiskuma.

Mida rohkem mina aga armastan ja klammerdun, seda rohkem mees tundub tahtvat sõpradega väljas aega veeta. Reaalselt olukorra üle järele mõeldes saan ma väga hästi aru, et see suhe lihtsalt ei toimi enam nii nagu varem ning ainuüksi minu pingutustest jääb siin väheseks. Seetõttu olengi suutnud ajada ennast nii kaugele, et tõusen püsti ja ütlen, et nüüd lähen…

Esimesel korral ma tõesti mõtlesin seda täiesti tõsiselt, kuid siis ehmatas mees ära ning kinnitas mulle pisarsilmi, et armastab mind siiani väga ning pole ise arugi saanud, et tema suhtumine minusse oleks kuidagi muutunud. Lubas kõik paremaks muuta, tagasi endiseks. Mina muidugi valasin õnnepisaraid ja jäin tõotatud romantikat ootama. Võib-olla paar esimest päeva või nädalat isegi oli mingi muutus, aga võib-olla oli asi selles, et ma tahtsin seda ise näha. Kui kõik ikka endistviisi oli, kinnitasin endale, et tal on praegu tööl rasked ajad, aga pärast seda on ta jälle ainult minu jagu. Kuni selle hetkeni, mil sain aru, et olen taas täpselt samas kohas kus ennegi.

Ometigi mingil hetkel taipasin, et lahkumisega ähvardamine on üks nõks, kuidas panna meest endale armastust avaldama. Halb on see, et üle ühe-kahe korra ma ikka täiesti tõsiselt mõtlen ukse enda taga kinni lüüa, kuid nii pea, kui kuulen jälle lubadusi sellest, kuidas nüüdsest me hakkame oma suhtega vaeva nägema, kahekesi taas väljas käima ning armume teineteisesse üha uuesti ja uuesti, istun ma jälle maha ning ootan kuulekalt oma saatust.

Reaalselt saan ma ju aru, et see on täiesti mõttetu nõiaring ning ma lihtsalt olen oma mehe käpa all. Tore naine, kes üldjuhul on mõistlik, ei esita liigseid küsimusi ega piiranguid ning hoiab kodu korras ja voodi soojas — miks peaks mees oma mugavast elust loobuma? Saan ka sellest aru, et hoolimata oma suurest armastusest ei ole ma sellist elu väärt, vaid peaksin otsima võimalust ka ise õnnelik olla. See kõik kestab aga täpselt nii kaua, kuni mu mees mulle taas lubab, et teeb minust maailma õnnelikema naise ning sel hetkel hõljun juba pilvedes ja näen meid vaimusilmas kahekesi päikeseloojangusse jalutamas.

Mu suurim hirm on see, et tänu oma selgrootusele pean ühel päeval nägema seda, kuidas minu mees tahab mõnda teist naist õnnelikuks teha ning seda ma üle ei elaks. Kuid endiselt minema minna ka ei suuda. Ta ju ei lase!