Miks mehed nutavad?
Meeste nutu väärikad põhjused
Valitseb arvamus, et mehe nutu põhjus peab olema soliidne ja argumenteeritud. Vastasel juhul pole ta õige mees!
Ja neid põhjusi polegi nii palju - neid kõige „väärikamaid” põhjusi.
Lähedaste kaotus
Esimeseks ajendiks on niisiis suur mure. Ka kõige karmimad mehed puhkevad nutma, kui saavad teate ema surma kohta. Eks vanemate lahkumisega jõuab kohale teadmine, et nüüd on lõplikult saadud täiskasvanuks. Ja et nüüdsest ollakse vanim mees perekonnas. Ning pole enam kedagi, kelle selja taha saaks pugeda — kõik, kes käisid sinu ees, on nüüd surnud. Vanemate matustel nutab viimast korda väikene poiss, kellele enam ei tunta kaasa ja kes peab nüüdsest ise hakkama saama.
Iseenda surm
Mehed nutavad ka iseenda surma pärast. Siis, kui nende haigusest kurnatud keha on muutunud mõõtmatuks koormaks, igatsetud surm aga ei tule kuidagi ega too kergendust. Ning siis piinab lahkuvat inimest vaid üksainus küsimus: „Mille pärast see kõik just minuga juhtub?”
Pulmad
Kolmandaks põhjuseks, mille puhul on mehel lubatud poetada pisarakene, on kummalisel kombel pulmad, eriti tütre pulmad. Kuidas see ka ei oleks, ent isa annab oma silmatera võõrastesse kätesse. Isegi siis, kui need käed jäävad esialgu elama kõrvaltuppa. Ent need pisarad pole mitte üksnes selle pärast mehe palgeil. See on esimene kokkuvõte elust — ealine barjäär — lapsed on täiskasvanuks saanud. Suur tükk elust, täis muresid, hoolt ja pingutusi, on lõppenud ning sellega koos ka iseenda noorus. Ja on suurepärane, kui on võimalus vaadata isaliku uhkusega tulemust — „siin ongi siis minu pärijad!”
Abitus
Neljandaks põhjuseks on kannatada saanud õigluse tunne, mis sageli tekitab viha ja ärritab. Ning koos väljapääsmatuse, abituse ja jõuetuse tunnetamisega võib see põhjustada pisaraid mehe silmis. Ajalugu teab palju näiteid, kus sellistes olukordades nutsid ka kõige tugevamad mehed.
Sõda
Veel võib nutta mälestuste koorma all. Ka kõige karmimad sõjamehed, kes on läbi käinud kõikvõimalikest katsumustest, milliseid on tavalisel inimesel isegi raske ette kujutada, nutavad. Nemad ei taha eriti, et neid sellises olukorras nähakse. Vaid oma saatusekaaslaste seltsis lastakse end tunnetel kaasa kiskuda.
Sentimentaalsus
Mehed nutavad ka sentimentaalsusest. Ja seda juhtub üsna sageli pärast 50-ndaid eluaastaid. Just siis hiilib ligi see reeturlik tundlikkus vananevasse hinge, ning pisaraid ei ole võimalik tagasi hoida. Samas tuleb eristada sentimentaalsust tundlikkusest. Sentimentaalne inimene võib eraelus olla ülimalt julm. Väga tundlik inimene pole aga seda iialgi. Ei tasu end petta lasta, kui mingi kaak asub kassi silitama või linnukesi söötma. Ta lihtsalt suhtub nendesse palju paremini kui teda ümbritsevatesse inimestesse. Seletus sellele on aga ülimalt lihtne — peale 50-t jääb mehe organismis vähemaks meessuguhormoone. Ning see põhjustabki pisaraid ja liigset tundlikkust.
Armastus
Ning otse loomulikult nutetakse armastuse pärast. Võimetusest väljendada sõnadega kogu hetke ilu, mil ollakse täidetud suure õrnusega. Kui isegi aeg peatub ning nii väga ei tahaks, et see asub taas liikuma. Need on need hetked, kui objektiivsed seadused ei luba siiski täielikult sulanduda armastatud inimeses „füüsiliselt”. Ning psüühika — võimetu midagi muutma — võib reageerida üksnes pisaratega. Seda juhtub meestega küll haruharva, ent naiste jaoks on need hetked unustamatud.
Talent
Lõpuks on veel üks eriline juhtum. Pisar võib palgele veereda, kui inimesed ei ole võimelised hindama kunstniku peent hinge ega taha kangekaelselt tema geniaalsust märgata. Ja seda isegi siis — ning kahjuks just siis — kui kõik selle tunnused on täiesti nähtavad.
Seega — mehed nutavad. Ning kuidas veel. Ainult et nad näitavad oma pisaraid harva. Ja nii tulebki välja, et pisaraid nad hoiavad, südant aga mitte.
