Miks mu mees üldse lapsi tahtis, kui ta iga vaba hetke veedab hoopis sõpradega?
Ei, ta ei ole välismaal tööl. Ei, ta ei ole ka kodu lähedal pikki päevi tööl. Ei, tal ei ole hobi, mis rööviks kogu tema vaba aja. Tal on lihtsalt SÕBRAD! Ja koos sõpradega veedab mu mees iga oma vaba hetke. Mitte oma laste ja naisega, vaid oma sõpradega.
Ma tahtsin oma muret jagada peale seda, kui sain teada, et mitmel minu sõbrannal on kodus täpselt samasugune olukord. Ei teagi, pigem vist lohutuseks kõigile meiesarnastele ja natuke meeste raputamiseks. Siiani olin iseenda kallal kõvasti võtnud, et järelikult olen halb naine, kuna mees ei taha üldse kodus olla, aga selgub, et minusarnaseid õnnetuid naisi on veel palju. Ja süüdlaseks tahaks pidada hoopis ainult mehi ja nende sõpru. Mu peas hakkas keerlema küsimus, et miks küll on need mehed endale üldse naised võtnud ja veel lapsi ka tahtnud saada, kui tegelikult ihkavad ainult sõpradega ringi joosta? Keegi ei sunni mehi naisi võtma, miks nad ei jää poissmehe vaba elu nautima? Teevad nad ju õnnetuks eelkõige iseennast ja lisaks veel ka naise!
Meie suhte alguses tundus ka minu elu täitsa tore, kuigi ka siis veetis mees palju aega sõpradega. Tegelikult sama palju kui praegugi, aga esialgu ei olnud see nii häiriv, sest meil ei olnud lapsi. Mõtlesin, et mida ma ikka näägutan ja tüli kisun, las ta olla praegu oma isu täis, pidutsegu ja olgu, siis on selleks ajaks maha rahunenud kui meil kunagi äkki lapsed tulevad. Ühel hetkel kerkiski meil laste saamise teema päevakorda ja ühiselt mõtlesime, et tore ju oleks….
Sõbrad olid esikohal ka kogu minu raseduse aja. Olgu, veel viimased võimalused mehel natuke vabamalt võtta — olid minu mõtted tollel ajal. Ja kui sündis esimene laps, jätkus kõik sama rada pidi ehk täpselt nii nagu mina ei olnud mõelnud. Aga endiselt sinisilmsena lootsin, et lihtsalt imikueas ei oska mees titeasjandusest suurt osa võtta. Aga elu sõpradega muudkui kestis.
Kui esimene laps oli aastane, juhtus nii, et meile tahtis tulla ka teine laps. Taaskord oli see meie ühine otsus, et kui nii on, siis las ta tuleb. Mees veel ütles, et ongi ju hästi, kaks last olemas, saavad koos kasvada jne. Sel hetkel tundus mulle, et ta on täitsa õnnelik, et tuleb ka teine. Meie elu koos lastega muutus ainult nii palju, et päevad läbi polnud ma enam üksi, vaid koos kahe lapsega. Ja endiselt ilma meheta.
Mees ei ole mul läinud mitte ainult kõik nädalavahetused, vaid ka tööpäeva õhtuti ei ole teda kodus. Töölt tulles sööb ta kõhu täis, küsib kuidas lastel päev läks ja ongi minek. Jälle vaja sõpradega sada asja ajada ja kokku saada. Ja nii keerleb see ratas lõputult…
Tänaseks päevaks on muutunud see, et enam ma ei aktsepteeri sellist elu mitte ühelgi tingimusel! Enam ei ole mul mehe käimiste jaoks mitte ühtegi vabandust iseenda jaoks ja ei võta vastu ka ühtegi tema seletust. Tänaseks päevaks olen ma lastega oma mehest täiesti lahku kasvanud. Jah, me elame küll koos ühe katuse all, aga sellega meie „pereelu” suuresti piirdubki. Ja ilmselt ei kesta see enam kaua. Mul on kahju, et meil on kaks imetoredat last, kes tulevikus näevad oma issit ilmselt veel harvem, kuid vähemalt saab neil olema rahulik ja rahu leidnuna ka õnnelik ja rõõmus emme!
Tahan kõigile neile meestele südamele panna, kellele meeldib üle kõige koos sõpradega aega veeta ja ringi möllata, nendega iga oma vaba hetke koos veeta — ärge võtke omale mitte kunagi naist! Teete sellega oma elu ju põrguks ja naise elu ka! Veel hullem, kui ka laste…. Nautige oma elu koos sõpradega ja keegi ei saa haiget!
