Jaana (nimi muudetud — toim) ise, kes on 2011. aasta detsembris toimunud õnnetuses saadud põletusarmidest arstide kinnitusel hästi taastumas, ei soovi kohtuga seonduvat pikemalt kommenteerida, kuna tsiviilmenetlus mehe lähenemiskeelu asjus on hetkel veel pooleli: „Mulle on kõige olulisem, et mu elu ei oleks enam ohus,” ütleb naine.

Samas saates perevägivalla teemat kommenteerinud Eesti Naiste Varjupaikade Liidu jurist Merle Albrant tõdeb, et taoliste kurbade näidete puhul tulevad kahjuks esile Eesti õigussüsteemi negatiivsed eripärad: „Selle naise loo juurde saaksin esiteks kommenteerida ka naiste õigusteadlikust. Et me ei saa ju eeldada, et perevägivalla ohvriks sattunud naine, kes saab ka füüsilisi vigastusi ja eriti kui tal tuleb viibida pikemalt haiglaravil, peab ise teadma kõiki oma juriidilisi õigusi. Ehk et ta teab, kuidas toimub kriminaalmenetlus kuni kohtuistungini, milline on prokuröri roll menetluses jne. Tavainimesel ei ole ju enamasti juriidilist haridust, see on puhtalt ju juristide, advokaatide ning prokuröride igapäevatöö.”

Albranti kinnitusel on tegelikult ohvril võimalus taotleda riigilt tasuta õigusabi: „Taotlusi peaksid aitama täita kohtumajad, advokaadibürood, aga paljud ohvrid ei teagi, et neil selline õigus on,” nendib Albrant, et ränki põletushaavu saanud naine jäi kohtus nõrgemaks pooleks vast ka seetõttu, et tal ei olnud algusest peale kõrval juriidilist nõustajat, kohtuistungil oli tütart toetamas isa. Samas süüdistataval ehk Jaana eksabikaasal, oli riigi poolt ettenähtud tasuta õigusabi korras kaitsja olemas.

Naiste varjupaikade juristina on Merle Albrant kursis, et kui Jaana oli õnnetusest rohkem toibunud, ta siiski oli teinud ka avalduse riigi õigusabi taotlemiseks, sai ka kohtuistungiks esindaja, aga erinevaid tähtaegu arvestades liiga hilja ning kohtunik ei saanud esindajat ametlikult aktsepteerida:„Seda taotlust (esindaja saamiseks) vaadati läbi kuu aega. Et see oligi selle asja võib olla kõige kurvem pool, et info ei jõudnud õigel ajal kohale, et see naine vajas endale tegelikult kohtumenetluses esindajat. Ja see väga kurb, et Eesti ühiskonnas tänapäeval sellised ajad tegelikult juhtuvad. See on võib olla meie õigussüsteemi omapära või eripära, et kes on kahtlustatav kriminaalasjas, neil on automaatselt õigus vajadusel riigilt kohtumenetluses tasuta õigusabi saada, aga kannatanu või ohvri puhul eeldatakse, et tavaliselt nad ei vaja esindajat, sest on prokurör. Aga riiklik süüdistaja ei ole ikkagi kannatanu esindaja — need on juriidiliselt kaks täiesti erinevat inimest. Kui prokurör teeb oma tööd hästi, siis milleks veel ohvrile see esindaja? Aga võib olla juhtumeid, kus ohver näeb asja ühte moodi ja võib olla see riiklik süüdistaja, prokurör, näeb asja teistmoodi. Ja siis tegelikult ohvril oleks just vaja oma esindajat.”

Eesti seadused jäävad ajale jalgu?

2011. aastal võttis Euroopa Nõukogu vastu naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni, mille eesmärgiks on kaitsta naisi vägivalla kõigi vormide eest ning tõhustada seadusandlikult politsei ning kohtute tööd perevägivalla juhtumite menetlemises. Rahvusvahelise kokkuleppe, mille töögrupis osales ka Eesti, on allkirjastanud 20 riiki, kinnitades perevägivalla vastu võitlemise riiklikuks prioriteediks. Eesti Vabariigi Riigikogu kokkuleppele tänaseni alla kirjutanud ei ole.

Merle Albrant nendib, et võib olla mitmeid põhjuseid, miks Eesti lepet tänaseni allkirjastanud ei ole: „Nagu meil ikka nende teemade ja valdkondadega on — kui mõni teema on oluline ja tähtis meie poliitikutele, meie valitsusele, meie Riigikogule, siis sellega tegeletakse. Oleks väga-väga positiivne kui Eesti saaks ka selle konventsiooni viimaks allkirjastatud, sest seal on mitmeid selliseid punkte, mis muudaksid ka Eesti ühiskonna ja n-ö. süsteemi üldist suhtumist perevägivalda. Ka seda, kuidas tuleks ohvrisse suhtuda kriminaalmenetluse ajal.

Et ma arvan, et siin on võib olla nüüd aeg asuda meie poliitikutel aktiivsemalt tegutsema ja ütlema julgelt välja: „jah, me aitame meie Eesti inimesi. Aitame naisi, me võitleme vägivalla vastu ja me teeme kõik, et allkirjastada see konventsioon.

See oleks tõesti üks väga oluline samm. Mis näitaks tegelikult ka, et meie poliitikud hoolivad oma inimestest, et perevägivald ei ole üks teemadet, mis a´la kuskil Eestis toimub ega oma suurt tähtsust.”

Perevägivalla karistused sõltuvad suuresti ka sellest, millise paragrahvi alusel prokurör juhtumi on kohtuse viinud. Näiteks Õhtuleht vahendas 2012. aasta aprillis Rootsis Malmös toimunud Jaana looga analoogset juhtumit — mees viskas naise bensiiniga üle ja naine süttis põlema, saades raskeid, kuid mitte eluohtlikku põletushaavu. Ja kuigi Jaana vigastused on tõsisemad ning põletushaavu sai ka laps, siis… Rootsis süüdistatakse meest mõrvakatses, Eestis aga otsustas riiklik süüdistaja oluliselt leebema paragrahvi kasuks.

Karistusseadustik § 118
Raske tervisekahjustuse tekitamine

Tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud:
1) oht elule
2) raske kehaline haigus
3) raske psüühikahäire
4) raseduse katkemine
5) nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus või
6) elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine

Võimalikud karistused: 4 — 12 aastat vangistust

Kohtunik mõistis oma naise süüdanud mehele täpselt selle karistuse, mida prokurör oli nõudnud: 4 aastat ja 6 kuud vangistust, mis tänu lühimenetlusele lühenes kolmandiku võrra ehk kolmele aastale ja asendati varem kriminaalkorras karistamata mehel tingimisi vangistusega. Kannatanu kasuks mõisteti mehelt välja 254.95 eurot. Menetluskuludeks riigile 1778.60 eurot.