Miks osad suudavad oma tundeid väljendada, aga teised elavad ainult sissepoole?
Me avaneme emotsionaalselt vaid siis, kui oleme veendunud, et keegi ei „ohusta meie avatud hinge”.
Avatuse illusioon
Emotsionaalne avatus võib olla sotsiaalne ja isiksuslik. Mis puutub sotsiaalsesse, siis on enamikes arenenud maades traditsioon jagada teistega vaid positiivset emotsionaalset seisundit juba ammu muutunud „kultuurikoodiks”, mis tähendab heaolu ühiskonda kuulumist. Meil aetakse sageli emotsionaalne avatus segi lihtsa naeratuse ja vastutulelikkusega.
Taoline avatus on ka tihedalt seotud asukohaga, kus me elame. See on, millises ühiskonnas võib morni näoga hakkama saada, millises mitte.
Seega võiks meil sotsiaalset „avatust” nimetada pigem „suletuseks”. Paljud naeratused on vaid mugav viis kaitsta end ümbritseva maailma eest.
Kultuur ja emotsioonid
Siin tasub eraldi rääkida emotsioonidest erinevates kultuurides. Emotsioonide avalik väljendamine sõltub universaalsetest, bioloogilistest faktoritest ning spetsiifilistest antud kultuurile omastest väljendusreeglitest. Ühelt poolt on psühholoogid kindlaks teinud, et põhilised emotsioonid, sellised nagu hirm, häbi, mure ja rõõm on „universaalsed”. Need väljenduvad kogu inimsoo näol peaaegu ühtemoodi ning on seotud inimese anatoomia ja füsioloogia eripäradega.
Niipea aga, kui jutt läheb emotsioonide väljendamise traditsioonide peale erinevates kultuurides, muutub pilt kardinaalselt. Üks ja seesama emotsionaalne seisund erinevates kultuurides väljendub vahel täiesti erinevalt või siis varjatakse oma seisundit kui „sobimatut”.
Emotsioonide avaldamise reegleid hakkab inimene omandama juba emapiimaga, ning üsna pea muutuvad need automaatseteks reaktsioonideks. Näiteks teatab jaapanlane mingist kurvast sündmusest naeratades — vabandades selliselt, et ta rikub vestluskaaslase tuju.
Probleemid väljendamisega
Meie reaalsuses juhtub sageli nii, et inimene on niivõrd kinnine ja endasse tõmbunud, et ei suuda väljendada oma emotsionaalset seisundit teistele isegi nendel hetkedel, kui see oleks hädavajalik. Eriti kannatavad siin lapsed, keda kasvatavad „tundetud” vanemad. Laps õpib ju mõistma ja nimetama oma emotsioone eelkõige oma vanemaid jälgides. Ent pahatihti kuuleme vaid: „Ära nuta, see ei ole ilus!” Sellise kasvatuse tulemusena ei suuda näiteks täiskasvanud naine inimeste ees nutta …
Soolised naljad
Enamasti süüdistatakse mehi selles, et nad on emotsionaalselt kinnised ega väljenda oma tundeid arusaadavalt. See tähendab, et inimkonna naiselik ja mehelik pool ei suuda kuidagi kokku leppida selles, milline on tegelikult „armastuse keel“ — kas sõnad või teod. See on seesama ammutuntud ütlus: „Naine armastab kõrvadega” … Naised peavad pidevalt kuulma, kui kenad ja veetlevad nad on. Paljud neist veenduvad selles vaid siis, kui kuulevad taolist infot pidevalt. Nad ei suuda arvestada oma isikliku seisukohaga. Ikka peavad nad seda kõike kuulma „väljastpoolt”. Ning kui partner ei „ole tasemel”, siis häda talle.
Patoloogiline osa
On olemas ka kaasasündinud põhjused, mis määravad oskamatuse väljendada oma emotsioone. Inimene ei pruugi üldse aru saada, mida ta tunneb. Seda iseärasust ei suudeta kuidagi seletada ning see ei allu eriti korrigeerimisele. Seega ei ole oskamatus oma tundeid väljendada mitte alati partneri „halva iseloomu” tunnus.
Empaatia …
… on äärmiselt oluline isiksuse võime, mis lubab lisaks oma tunnetele tunnetada ja peegeldada ka teiste inimeste emotsionaalset seisundit. Muide, empaatia on hästi välja arenenud inimestel, kelle töö on seotud teiste abistamisega.
