Millal on õige aeg lahutada?
Ma ise kardan, et see olukord kestab täpselt nii kaua, kuni kumbki meist ülepeakaela kellessegi teise ära armub ning lihtsalt asjale resoluutse joone alla tõmbab. Või noh, samas ma isegi vaikselt loodan, et see ükspäev juba juhtuks. Meil nagu on kõik korras, aga samas ei ole ka. Armastame teineteist väga, aga samas nagu eriti ei armasta ka. Mul on tunne, et abikaasa asemel elan näiteks venna või geist sõbraga. Voodielu meil ju natuke nagu on, aga samas ei ole ka. Kes on seda ise kogenud, teab väga hästi, millest ma räägin. Umbes kord kuus tuleb selline kohustuslik kava siiski ette võtta, sest kõik ju seksivad ja kui sa oled abielus, siis peab järelikult seksima. Teed selle ära, halb ei ole, aga rõõmust just kiljuma ka ei pane. Siis mõtled jälle, et me oleme ju 12 aastat abielus olnud, keda sellise aja peale üldse enam miski oma partneri juures kiljuma paneks?
Olulistel üritustel, st suguvõsa või lähima sõpruskonnaga seotud suurematel ettevõtmistel käime ikka koos. Käest küll kinni ei hoia, aga midagi nagu valesti otseselt ka pole. Kodus elame ka suhteliselt rahumeelset, aga samas ma tunnen iga päevaga, kuidas vajume teineteisest järjest kaugemale. Ühel päeval avastasin hirmuga, et olen oma sõbrannadega jaganud ka rohkem töömuresid, kui oma mehega. See oli minu jaoks selge ohumärk, sest abikaasa on siiani alati olnud see, kellega koos õhtuti päeva jooksul toimunut arutame, nüüd aga on see kuidagi sujuvalt kadunud. Ma isegi tunne vajadust temaga oma päevategemisi jagada ning kui päris aus olla, siis mind ka eriti huvita, mida tema vahepeal korda on saatnud.
Aga kui ma otsustan valesti?
Kui ma mõtlen aga sellele, et peaksin üksi edasi minema, siis tundub see kuidagi hirmutav. 40. eluaasta on tegelikult alles mägede taga, olen noor ja kena naine, kuid mis siis, kui ma ei leia kedagi teist? Mis siis kui tema ikkagi on see üks ja õige? Ehk olen ma valmis liiga kergesti alla andma ning iga abielu näeb selliseid probleeme, need tuleb lihtsalt üle elada? Minu sees on nii palju küsimusi, kuid mitte ühtegi vastust. Ainus, mida ma näen, on see, et pole õige niimoodi edasi minna, kuid lõpetamiseks puudub mul julgus. Tunnen oma meest piisavalt hästi, et sõnadetagi näha nende samade mõtete peegeldust. Ometigi oleme me ju ühel päeval teineteisele vandunud, et jääme kokku elupäevade lõpuni, ma ei tahaks mõelda kunagi, et loobusin sellest lubadusest liiga kergekäeliselt. Pealegi ma ju ikka hoolin ja armastan, lihtsalt mitte enam niimoodi…
Minu suurim hirm on aga see, et kui ma ei julge praegu lahti lasta, siis kas jäängi igaveseks sellise olukorra lõksu või leian end üksikuna kümne aasta pärast, kui kaaslase leidmine võib juba tunduvalt raskem olla. Oleme omavahel arutanud, et kui tegelikult siiski teineteist armastame, peaks andma tunnetele võimaluse ja proovima endiselt abielu tööle saada. Aga kust see piir siis lõpuks jookseb? Millal tuleb see hetk, kus sa saad aru, et siin ei hakka enam kunagi midagi toimuma ning aeg on joon alla tõmmata? Ma tunnen, et mu elu on hetkel ainult üks suur kartus, nii selle ees, mis tuleb kui ka selle ees, mis on. Nii ei saa see ju enam kesta!
