Milliseid tundeid armukadedus tegelikult peidab

 (2)

Milliseid tundeid armukadedus tegelikult peidab
Panthermedia, Scanpix

Sageli võib kuulda: „On armukade, tähendab armastab". Või: „Ilma armukadeduseta polegi tõelisi tundeid". Jääb selline mulje, et armukadedus ja armastus käivad käsikäes. Ning pidevad kahtlustused on siiraste tunnete näitajad. On see siis tõesti nii?

Mis on põhjus?

Psühholoogid protesteerivad ühehäälselt arvamuse vastu, nagu oleks armukadedus armastuse ilmne märk. Üldsegi mitte, armastuse tunnus on austus ja usaldus. Armukadedus on aga, vastupidi, võimeline purustama ka kõige kindlamad suhted.

Millest siis armukadedus koosneb? Hirmust kaotada armastatu ning soovist teda täielikult omada. Me pole veendunud selles, et oleme piisavalt head ning kahtleme tema truuduses. Terve tunnete bukett! Jah, me võime vahel armukadedust tunda ja kui seda juhtub harva ning see ei haara tervenisti meie meeli ja mõtteid, on see täiesti normaalne. Võime tunda tugevat armukadedust, kui on olemas reaalne oht meie suhtele. Ka see tunne on ootuspärane. Ent võime armukadetseda ilma eriliste põhjusteta ning siis tuleb juuri lapsepõlvest otsida.

Näiteks kasvas laps peres, kus tal tuli kuidagi eriliselt vanemate tähelepanu eest võidelda. Kui teda võrreldi sageli teiste lastega, kui vanemaid ei olnud alailma kodus või ignoreerisid nad oma last mingil põhjusel. Laps sirgub ning teda saadab nüüd hirm, et ta pole küllalt hea teiste silmis.

Seotud lood:

Armukadedust tundes elame taas läbi lapseea hirme — kaotusi ja üksindust.

See, kes armukadetseb, vajab väga seda, kelle vastu ta seda tunnet tunda võib. Ning see pole täiskasvanulik, vaid lapselik tunne. Ta vajab oma partnerilt soojust, armastust ja tunnustust. Et too suhtuks temasse kui erilisse inimesse. Armukadetsejal on raske jagada kallist inimest teistega. Ta pelgab, et jagades ei jätku talle enam vajalikku hellust ja armastust. Mida tugevam armukadedus, seda tugevam on armastuse defitsiidi tunnetamine.

Kas siis piisaks, kui anda partnerile lihtsalt veidi enam soojust ja tunnustust, ning armukadedus möödubki? Kahjuks mitte. Inimene takerdubki oma armukadedusse. Ning siis kustub valgus, muutub maailm ja kogu elu. Tegelikult on oluline see valgus taas süüdata. Seda teeb edukalt psühhoteraapia. Ühelt poolt on armukadedus täiesti loomulik nähtus. Kui inimeselt võetakse midagi või ta vähemalt arvab nii, siis ta kaitseb ja võitleb, tunneb pettumust ja viha.

Loe veel

Probleem tekib siis, kui see kõik areneb äärmuseni. Tervetes suhetes piisab tavaliselt dialoogist, et hajutada tekkinud hirmud.

Suhete alguses on võimalik märgata ka ohtlikumaid märke. Esialgu näib kõik kena, mees hoolitseb naise eest ja see on meeldiv. Hiljem tahab ta aga kontrollida naise elu tervikuna — kellega too aega veedab, kus käib. Tekib domineerimine, mitte partnerlus: „Mina olen mees ja otsustan, mida sa teed, kuidas riietud, kus[D1] käid!” Selline mees on äärmiselt ebakindel, kuna kahtleb, kas naine on ikka vabatahtlikult koos temaga. Armukadedus seguneb vihaga.

Peab teadma:

Armukadedus pöörab teie tähelepanu partnerile, mitte sellele, mis toimub teiega (ja teie suhtega).

Armukadedus varjab suhteid hävitavaid tundeid, selliseid nagu omanikutunne, ebakindlus, häbi.

Armukadedust tuntakse väga erinevalt

Anne ja Toomas on elanud koos 10 aastat. Naist piinab armukadedus, kuigi mees pole teda iialgi petnud. Ent too on karismaatiline ja hea suhtleja, tal on palju sõpru. Anne on veendunud, et kõik naised unistavad tema mehest.

Täiskasvanud inimesed peavad oma tunnetest rääkima. Annel tuleb oma mehega rääkida ka siis, kui armukadetsemiseks põhjust polegi. Alles seejärel saab ta oma murest lahti.

Tiiu esimene mees pettis teda ja ei varjanudki seda eriti. Teine mees on truu ja hoolitsev. Tiiu usub teda. Ent alati, kui mees hilineb, tunneb naine hirmu.

Tuleb ausalt oma kahtlustest rääkida ning paluda ka mehelt avatust.

Jaana ei suuda lahti saada armukadedusest. Ta kahtlustab meest ning tahab, et too pidevalt kinnitaks oma armastust tema vastu. Kui Jaana oli 9-aastane, jättis ta isa oma pere teise naise tõttu maha.

On inimesi, kellel on lähedusega probleeme. Kui teine pool teeb tõepoolest kõik, mida suudab, partner aga vajab veelgi enamat, siis on võimatu oma armastust tõestada. Kui probleem peitub lapsepõlves, siis vajatakse psühholoogi abi, kes aitab lapseea armastuse defitsiidist üle saada.

Kati väidab, et mees ei ole üldse armukade. Kas tal on tõesti ükskõik? Ta ei küsi kunagi, kellega naine käib, kellega aega veedab …

Võimalik, et Kati ei soovigi armukadedat meest. Ta vajab lihtsalt mehe tähelepanu. Probleemist tuleb omavahel rääkida.

Katrin on hädas oma mehega. Too nõudis, et naine vahetaks tööd, tuleks meeste kollektiivist ära, ta ei soovi, et Katrin sõbrataridega kohtuks, võttis naiselt telefoni, kahtlustab, et naine petab teda.

Kahjuks käituvad mõned inimesed nii, sõltumata sellest, kas üldse ongi mingit põhjust armukadedust tunda. Kui üks partneritest on patoloogiliselt armukade, teine aga üritab pidevalt ta kahtlusi hajutada, siis see on kaassõltuvus. Siin on vajalik abi. Muidu võib kõik traagiliselt lõppeda.

Mida teha?

1. Parim viis oma armukadedusega toime tulla, on ennast teiste inimestega mitte võrrelda. Mitte oma kalli mehe emaga (sel juhul kaotad niikuinii), ega ka mitte tema eelmiste kallimatega, isegi mitte sõpradega, kellega mees rõõmsalt aega veedab. Oluline on see, mis sinuga toimub, mida sina endast mõtled, mida sina tunned. Ta valis sinu ja sina tema. Ning teil olid ju selleks selged põhjused. Tuleta need meelde!

2. Armukadeduse põhjustest aru saamine on heade suhete säilitamiseks oluline. Kui sa kuulatad üksnes oma „sisemise kriitiku häält”, mis tavaliselt sunnib olema ebakindel ning kahtlustav, siis sa ei usaldagi, vaid aina süüdistad. Kui õpime eristama reaalsust oma mõtetest, on kergem keskenduda sellele, mis toimub siin ja praegu.

3. Kas kahtlustad midagi ja arvad, et selleks on põhjust? Siis pole probleem selles, et vajad rohkem fakte, vaid selles, et teie suhetes on usaldusega midagi viltu. Kuigi nii väga tahaksid kallima taskutes ja telefonis sorida, peatu. Alustada tuleb omavahelisest jutuajamisest. Vahel läheb aga tarvis perenõustaja abi. Usaldamatuse põhjused ei pruugi olla üldse mitte abikaasade käitumises.

4. Rääkige teineteisega. Ära vaiki ega oota, et sind ka ilma sõnadeta mõistetakse. Tuleb rääkida oma vajadustest ja kahtlustest. Pole vaja kohemaid asuda partnerit süüdistama, et too käitub valesti. Mitte nii, nagu sina tahaksid. Et ta ei armasta, ei hinda, ei hoia… Isegi kui sinu armukadedus on põhjendatud, sunnid teda sel moel vaid ennast kaitsma. Räägi endast, mida tunned, millistena tahaksid näha teie suhteid.

5. Ära unusta enda ega ka partneri piire. See on oluline, kui tunned armukadedust sina või siis hoopiski tema. Igasugused kontrollimised kutsuvad esile veel enam kahtlustusi: mida hoolikamalt sa otsid, seda enam leiad põhjusi rahutuseks. Ja seda aktiivsemalt asud „tõendite” otsingutele.

6. Pööra tähelepanu ohtlikele tunnustele ning ürita abi leida. Ära ignoreeri oma kahtlusi, usalda oma tundeid. Tee kindlaks patoloogilise armukadeduse ilmingud — need võivad olla lausa eluohtlikud!

Allikas: Domašni Otšag


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare