Minu mees on armunud
Alustuseks pöörake tähelepanu sümptomitele: mis siis ikkagi toimub? Ütleme, et teie mees on töökohta vahetanud. Olete esialgu õnnelik, sest tal on nüüd suurem palk ja teie rahaline seis on tunduvalt paranenud. Ometi märkate varsti, et mees tuleb üha sagedamini töölt koju kuidagi mõtlikuna. Vahel küsite temalt põhjust, tema aga ei vasta, otsekui viibiks kusagil teises maailmas. Ka emotsionaalselt on ta muutunud: on südamlikum ega ärritu enam pisiasjadest. Isegi kingitusi on hakanud teile sagedamini tegema, ning alles hiljuti tõi ilma igasuguse põhjuseta lilli… Puhas idüll ju!
Ometi võivad need kõik olla läheneva äikese märgid.
Räägib Anni: „Sain ühe tuttava kaudu teada, et minu mees on juba pool aastat ühte oma kolleegi armunud. Vaatab aina tema poole ja ohkab. Vahel käivad koos kohvi joomas. Olin šokis, meil on kaks last ning ma olen oma meest alati usaldanud. Nüüd on aga õnn kadunud. Nutsin ega teadnud, mida teha. Õhtul toimus meil raske kõnelus. Tema ei eitanudki! Ütles, et ei suuda ilma selle naiseta elada, et peab teda iga päev nägema, ometi ei kavatsevat ta mind maha jätta. Kui oleks tahtnud, oleks võinud seda juba ammu teha. Ta püüdvat oma tunnetega võidelda, kuid midagi ei tule välja, ta lihtsalt ei suuda sellele naisele mõtlemata olla.
Eks ole keeruline probleem. Kuipalju kergem on naisel, kes oma mehe teisega voodist ees leiab. Seal on vähemalt kõik selge: petmine ja reetmine, rohkem küsimusi ei ole. Siin aga, näete, on armastus… Kuidagi imelik on üllaste tunnete vastu sõdida. Ja pealegi, ta ju ei maga (tahaks vähemalt uskuda) selle teisega. Ta ju lihtsalt armastab… Tuleb välja, et mees nagu polekski süüdi: ta hõljub pilvedes, ostab oma armastatule lilli, kirjutab luuletusi. Ta lendab kõrgel (kas peaks talle koguni aplodeerima?). Ja peamine… ta on truu. Ometi on see kõik väga solvav”.
Absurdsemat olukorda naise jaoks ei oskaks välja mõeldagi. Ometi on see näide võetud elust enesest. Sellised kriisid on sagedased, ning tihti areneb abielunaistel taolistes situatsioonides neuroos (kui lahenduseta situatsioon liiga pikale venib).
Sarnane lugu juhtus ka Ilonaga. Möödus kuu pärast avameelset kõnelust, millest mingit kasu ei olnud. „Nüüd tunnen end rumalas olukorras olevat. Kui ta vähemalt truudusetu oleks, siis võiksin stseeni korraldada ning nõuda lõplikku otsust. Temale aga piisab, kui näeb toda teist iga päev ja kõik. Nõudsin, et mees mind temaga tuttavaks teeks. Tõesti, ilus ja sümpaatne naine. Kummaline, kuid tundsin tema vastu kohe teatavat sümpaatiat. Isegi usaldust — selline ju halba ei teeks. Olen temaga võrreldes kaotusseisus — nii ealiselt kui figuurilt. Ei kujuta ette, mida tegema peaksin. Olen kaitsetu, ma ei saa meest rünnata, ta käitub väärikalt; südant aga ei saa ju sundida”.
Sellist umbseisu on lihtne seletada. Asi on selles, et moraal mõistab kohut inimese käitumise, mitte tema tunnete üle. Ja kuidas seda saakski! Seetõttu ei saa kumbki naistest toetuda toimuva moraalsetele aspektidele. Kui meid haavaks üksnes inimese käitumine, siis siin polekski ju mingit probleemi. Kuid nendele naistele teevad haiget meeste hingelised tunded võõraste naiste vastu.
Kas oodata, kuni armastus möödub?
Ehk teisiti öeldes: kas saab elada inimesega, kes armastab kedagi teist? Just sellele küsimusele ei suuda meie kangelannad lahendust leida. Nad otsivad juhtunus oma süüd, räägivad sellest, et nende rivaalid on nooremad, nende kehad kaunimad… Siin ongi viga peidus!
Kui mees armub teisesse, siis toimub see enamasti mitte sellepärast, et teda veetleb teie võistleja sünniaasta või talje ümbermõõt. Te võite olla noor ning suurepärase figuuriga, kuid ikkagi pole te kindlustatud selle eest, et mehel ei teki tundeid teise naise vastu.
Õige oleks võtta juhtunut kui fakti, kui loodusõnnetust. Ärge suhtuge sellesse kui isiklikku solvangusse, ärge kedagi süüdistage. Te ju ei protesti, kui tee peal tabab teid äike. Te ei mõtle selle üle, miks see juhtus, et te üdini märjaks saite. Te lihtsalt otsite varjualust, kuhu võiks peitu pugeda ja oodata, millal äike möödub. Nii ka sellel juhul. Ärge hakake end piinama, vaid leidke varjualune: sukelduge töhe , tegelege oma lastega, suhelge rohkem sõbrataride ja kolleegidega (kuid tüli ei tohi majast välja viia!) Ärge unustage, et teie liitlased on enesevalitsemine ja aeg.
Äkki on see flirt?
Miks just enesevalitsemine? Siin on tegemist tunnetega, tunded ei püsi aga iial paigal. Varem või hiljem nad vahetuvad teistega (vahel vastupidistega!) või mööduvad hoopiski. Pealegi te ju veel ei tea, kui tugevad on teie mehe tunded selle teise vastu. See võib olla kirg, aga võib-olla lihtsalt armumine, kerge kiindumus. Kui vana teie mees on? Kakskümmend? Kolmkümmend viis? Kas ta on oma karjääriga rahul? Kas ta teenib küllaldaselt?
Kaarel ei armastanud oma tööd (ta oli tahtnud saada juristiks, kuid see ei õnnestunud) ning ta sai selle eest ka vähe palka. Mehel arenes välja alaväärsuskompleks. Kahemõttelised suhted naabrinaisega viisid ta teisele tasapinnale. Kaarel unustas oma puudused, tundis end huvitava romaani kangelasena. Järelikult polnud tema armumise põhjuseks mitte niivõrd sümpaatia teise naise vastu või ükskõiksus oma naise suhtes, vaid probleem oli temas eneses.
Kaarli naine tegutses targalt. Ta ei korraldanud skandaale, vaid aitas mehel astuda asuda juurat õppima. Kaarel ärkas otsekui uuesti ellu. Huvi naabrinaise vastu kustus tasapisi. Ja seda sellepärast, et inimene leidis peres toetust, mis tal senini puudus. Mõelge järele, võib-olla on ka teie juhtumis midagi taolist. Igasugune flirt möödub ning sageli ei jäta jälgegi. Vaja on vaid aega.
Armastada kahte korraga?
Kuid erineva armastusega. Iga naine mängib mehe elus oma erilist osa: sõbratarid, armukesed, emad…
Kui mees ei kavatse Annit maha jätta, siis mida see tähendab? Kas mees võib üheaegselt armastada kahte — kumbagi erineval moel? Naiselik enesearmastus peab sellist varianti reeglina võimatuks. „Kui ta on teisesse armunud, siis mina olen talle eikeegi”. See ei pruugi sugugi nii olla ning võib teha suure vea, lükates meest endast armukadedusstseenidega eemale. Tark naine oskab oodata ning hoida armastatud meest endale.
Eda teadis, millega teine tema meest võlus. Ta oli kümme aastat noorem, noorema kehaga, rõõmsameelsema iseloomuga. Kuid Eda teadis ka seda, et neid seob mehega midagi hoopis sügavamat. Ta oli veendunud, et too teine mängib veidi ning jätab siis mehe maha. Ning ta püüdis mitte tähele panna mehe tundeid selle naise vastu. Isegi lubas neil kohtuda.
Eks ole kummaline käitumine? Antud juhul hoopiski mitte. Püüdes ära hoida armastatud mehe kontakte teise naisega, õhutate hoopis ta tundeid tema vastu. Too jääb talle ideaaliks, teie aga muutute porisevaks mammiks, kes armukadetseb poega ega lase teda kohtamisele väljavalituga.
Kasulikum oleks lubada mehel kokku puutuda reaalsusega.
„Niipea kui nad hakkasid kohtuma”, jutustab Eda oma lugu edasi, „tekkisid neil arusaamatused ja tülid. Kuigi neid tõmbas teineteise poole, olid nad täiesti erinevad inimesed. Taoliste iseloomudega kaua koos ei püsi. Mehe armastus haihtus kahe kuu pärast. Mina pole talle etteheiteid teinud”.
Ja õigesti toimis! Eda võitis igas suhtes. Ta võttis kuulda mõistuse häält, surus maha oma tunded ning sai kavalat taktikat kasutades ning eneseväärikust säilitades tagasi oma mehe. Lisaks kasvas ta mehe silmis, kes suurepäraselt oma süüd tunnetas. Kui ta oleks stseene korraldanud, oleks ta oma kättevõidetud positsioonid kaotanud.
Psühholoogid on arvamusel, et üheaegne armastus erinevate naiste vastu on täiesti võimalik.
Ärge unustage: jutt ei käi mitte niivõrd teie petmisest, kui püüdest muuta oma isiklikku elu. Ning teie ülesanne on mitte hävitada neid tundeid, mida mees teie vastu tunneb (paljuski vajab ta teid rohkem, kui seda teist). Otsustada tuleb küll ainult teil enesel. Sõltuvalt olukorrast. Ohvrid on õigustatud vaid ühel tingimusel — kui te vajate oma meest.
Kui ei vaja, siis milleks pead murda teie enesearmastuse jaoks nii raskete küsimuste kallal? Kergem on lahku minna ja alustada kõike otsast peale.
Kas tunne või põgenemine?
Kui olete äkki avastanud, et teie kahtlused ei olnud alusetud ning mees on hakanud tõepoolest teist vaatama, kerkivad otsekohe pähe küsimused: „Mida ma olen valesti teinud? Kus ma eksisin? Mille poolest on too teine minust parem? Olen ju nii palju nendesse suhetesse panustanud, olen mehele nii palju andnud…” Oma pingutuste eest ootame vähemalt tänulikkust, unustades selle, et just sellise ootuse, kaitsmise ning surve eest põgenebki meie lähedane inimene.
Tema jaoks on peamine mitte teise leidmine, vaid lihtsalt eemale saamine kodust, kust on kadunud hubasus, kus ta on pidevalt kellegi ees võlglane… Sama edukalt võiks mees oma aega veeta garaažis, tööl või sõprade juures, kus tal on rahulik ning keegi tema kallal ei võta.
Kui see on teie juhtum, siis mõelge veidi järele, kui huvitav on teie enda elu ning kas ikka olete enesega rahul? Ainus, mida suudame muuta ja kontrollida, on meie endi käitumine.
Don Juani sündroom
Kõik, millest on ülalpool räägitud, ei puuduta niinimetatud don juane. Kasvõi kord elus kaotavad peaaegu kõik abielumehed armudes pea. Kuid kaugeltki mitte kõikidel ei ole see iseloomujoon.
Teine lugu on nendega, kes regulaarselt armuvad ning ilma selleta elada ei saa. Kui teile meeldib stabiilne ja rahulik pereelu koos üheainsa inimesega, siis suhted selliste tüüpidega peavad olema ühetähenduslikud: kuni pole hilja, tuleb nad maha jätta!
Sellise mehe jaoks jääte alatiseks „üheks paljudest”. Teile on garanteeritud pidevad kannatused. Tema aga läheb lõppude lõpuks niikuinii teie juurest minema, motiveerides oma otsust sellega, et te ei vasta tema ideaalile või olete tema jaoks liiga hea, kuna tema on nii ebatäiuslik.
Ainus ja tõeline põhjus on aga üks: et tunda end tähtsana ja mehelikuna peavad Don Juanil olema pidevalt käsil kirgedest pulbitsevad romaanid. Sellised mehed kardavad lähedasi suhteid ning püüavad neid igati vältida.
Püüdke mitte eksida: veenduge kõigepealt, et teie ees on tõepoolest armuküllane tuulepea. Esmapilgul seda kindlaks ei tee, seetõttu ärge kiirustage järeldustega. Sageli läheb armumine teisesse naisesse mööda ning see jääbki ainsaks seikluseks teie mehe elus.
Eneseväärikus on oluline
Neile, kes on sattunud sellisesse situatsiooni, on hästi tuttav abitusetunne. Jalge alt oleks kui pinnas kadunud, ning tahaks seda iga hinna eest tagasi. Siis, kannatanud ja nutnud, läheme sõbrataridele kurtma, vahel aga, kui on väga-väga valus ja hirmus, kutsume appi jõudusid teispoolsusest.
Selline mõte sähvatab pähe sagedamini, kui naised on nõus tunnistama. Ennustaja või selgeltnägija jutustab teile kindlasti, et teie mees on ära kaetatud ning annab nõu, kuidas teda päästa, st võtta ta ära selle käest, kellele ta ei kuulu… Mitte mingil tingimusel ärge andke sellisele kiusatusele järele. Nendele, kes usuvad musta ja valget maagiat ning absoluutselt uskmatutele ei möödu selline teguviis niisama.
Nõidus on vägivalla õde. Püüdes allutada teist inimest enda tahte alla vahenditega, millest tema on ilma jäetud, hävitate iseenese isiksust ning jätate end ilma perspektiivist lahendada see raske probleem normaalsel moel.
7 põhjust, miks meest võlub teine
1. Tal on teiega igav (mõelge, mida võiks teha, et olukorda parandada, peamine — otsustage, kas üldse tasub parandada).
2. Tal on kriitiline iga, mil talle näib, et ta pole ennast realiseerinud (püüdke teda selles ümber veenda).
3. Ta ei saa teiega seksuaalset rahuldust (kas olete teie liialt konservatiivne või on probleemid temal, millest teie teadlik olete, mitte aga too teine; olukorra päästavad avameelne kõnelus ning mõlemapoolsed pingutused).
4. Veedate liiga vähe aega koos (kas ikka pühendate küllaldaselt aega oma perele?).
5. Te ei pööra endale tähelepanu (kommentaarid on liigsed: kuni te ise ennast armastama ei hakka, ei tasu seda ka teistelt oodata).
6. Kardate teiste meeste seltskonnas naine olla (teises naises otsib mees sageli koketsust ning mängu, milleks oma naine suuteline pole).
7. Teil endal läheb kõik hästi — olete igati edukas, mehel on aga isiksuse kriis ning ta ei tunne end koos teiega vabalt.
