Ta kinnitab, et ilusad tunded ja salajased unistused pole maailmast kadunud.

"Kõigepealt tõestan, et tegemist pole kiire ja kerge armumisega. Minu armastus on kestnud juba kuus aastat. Ja ma tean, meie suhtel pole tulevikku. See lihtsalt on.

Kohtusime kuus aastat tagasi, kui ma sain oma esimese töökoha. Armastatu ja ihaldatu istus naeratades oma töönurgas, kui sisenesin. Kujutlen ennast ka tollel päeval eriliselt ilusa ja särasilmsena. Ja salaja loodan, et olen temale kas või korragi sama armas olnud, kui tema mulle. Jah, ta oli mu kolleeg - vanem, targem, kogenum. Väga abivalmis ja alati sõbralik, alati naeratades suhtlev.

Kord, kui tegin ühe esimese projekti, andis ta selle väga delikaatselt mulle tagasi. Ütles lihtsalt, et vigu võiks edaspidi vähem olla. Nii toetav oskas ainult tema olla. Ka minu kõige suuremate eksimuste puhul.

Oma vabast ajast ja tahtest õpetas ta mind paremini ja kiiremini meie töös ühte põhilist programmi kasutama. „Tule, istu minu kõrvale, ma näitan, kuidas ma seda teen, siis õpid kiiremini,“ ütles ta. Ja kuigi see oli juba nii ammu, mäletan ma siiani seda tunnet, kuidas ma istusin tema kõrval. Tahtsin sinna jäädagi, tema lõhna tunda, aimata tema keha soojust. Kuulata tema õpetusi.

Kerge naeratusega, alati stiilselt riides, lõhnastatud ja paari ehtega. Minu jaoks oli ja on kõik temas jumalik. Näiteks kaunis lipsunõel ja sõrmus. Mind võlus totaalselt tema sarm. Ma ei ole kunagi julgenud küsida, kas teised said aru minu kiindumusest. Arvan, et küllap see pidi välja paistma.

Alguses vajasin rohkem abi, ajapikku küsimused järjest vähenesid. Nendel päevadel, kui mul ei olnud tema juurde asja, riputasin oma mantli tema oma kõrvale. Isegi see rõõmustas mind. Tekitas lähedust temaga.

Koju minnes tundsin oma mantli küljes tema lõhna ja kujutlesin, et läheme koos koju. Istusin kohvinurgas samal kohal, kus temale meeldis istuda. Igaüks, kes on olnud veidi lootusetult armunud, teab seda tunnet. Tema kohvitassi vaadates fantaseerisin, kuidas viin talle kohvi voodisse. Kinkisin talle sõbrapäeval mälestuseks ka ühel aastal tassi.

Esimesel paaril aastal ootasin väga tema lähenemist mulle. Loomulikult kujutlesin, et meie suhtel võiks olla imeline tulevik. Kodu, lapsed, ühised rõõmud ja mured. Jah, ma rajasin terve kujuteldava maailma.

Kuid tema jäi ikka veidi eemale, ei muutunud isiklikuks ega flirtivaks. Ilmselt paistsid mu ootused ka silmist, kuid ta ka ei naeruvääristanud mind. Ja mis kõige olulisem – ta ei kasutanud mind ära. Olin ilmselgelt ülikerge saak. Pole mõtet arvata, et tal polnud seda võimalust, oleks olnud, ma oleksin ihast tema järele kindlasti kohe temaga linade vahele läinud. Et saada veel rohkem osa tema suurepärasusest.

Ka selle pärast armastan ma teda, et ta ei labastanud minu tundeid ühekordse seksiga. Kui väga ma ise ka ei ole soovinud, et see siiski oleks juhtunud, tean ma, et mul on kergem teda armastada kättesaamatuna. See on minu jaoks ilusam.

Ma unistasin, et läheme jalutama, teatrisse, tantsima. Tahtsin istuda tema vastas ja talle silma vaadata. Kui räägin seda 6 aastat hiljem, tahan ma seda ikka veel.

Meist ei saanud paari. Ta on abielus ja ma tõesti ei tea, kui täpselt on tema teadlik minu armastusest. Loodan, et olen talle sümpaatne. Olen leidnud ka väikseid märke selle tõestuseks. Näiteks ütlesid vanemad kolleegid, et mu armastatu ei ole kunagi firmapidudel tantsinud. Minuga tantsis ta paaril korral. Olin liiga erutatud, et see mul väga täpselt meeles oleks.

Ma tahaksin omada neid hetki, et mu mälu oleks talletanud iga tema puudutuse vastu minu nahka, tema käepigistuse. Mäletan lihtsalt suurt rõõmu, mida tundsin.

Kui ma hakkasin aru saama, et meievaheline suhe toimub enamasti minu enda sees, lootsin, et tema sees on ka väike maailm minu jaoks.

Veidi hiljem lootsin tema poolt kirglikke lähenemiskatseid, hakkasin lausa lootma, et ta võtab mind armukeseks. Sõbrannade juttudest tean, kuidas see käib: jahedad suvilad, odavad hotellid, seks autos, päevane väljasõit loodusesse. Tema ei tahtnud muuta meie suhet odav-kurblikuks peituseks, maa-aluseks veiderdamiseks. Ma tean seda. Ja ma tean, et ma meeldin talle väga.

Me oleme sugulashinged, samade väärtustega, samas suunas vaatajad. Isegi kui tema seda kunagi ei ütle.

Ei tule kõne allagi, et ma oma unistustest või tunnetest oleksin talle rääkinud. Minu armastus on minu saladus. Ja minu pisarad. Ma arvan, et me sobiksime, kuid tema ei hakanud peret lõhkuma ja mina ei soovi ka seda.

Kaks aastat ei ole me enam kolleegid. Temast sai konkureeriva firma tippjuht. Ta osteti üle. Nüüd näen teda harvadel seminaridel või suurematel üritustel. Kui ta kommenteerib midagi ajalehes, vaatan tema pilti kaua.

Kord käis ta mu sõbranna töökohas ettekannet tegemas. Ja mina kuulsin sellest alles tagantjärele. Oi kui pahane ma olin. Paljalt võimalus teda kuulata, olla temaga samas ruumis, sellest võimalusest mõtlemine erutab mind siiani.

Ma mõtlen talle sageli, mitte ehk iga päev, kuid igal nädalal siiski. Mind rõõmustab, et selliseid inimesi on olemas, et tema on olemas. Isegi kui meie kaks pole kokku loodud reaalses maailmas. Unistustes olen ma sageli temaga, tunnen tema lõhna, puudutan teda julgelt ja saan vastu kallistusi ja puudutusi. Me vestleme, vahepeal lamame niisama ja oleme lihtsalt koos.

Mis on minu armastatus erilist? Tema viisakus, tema sarm, intelligentsus ja väljapeetus. Kindlasti küttis minu kiindumust ka tema poolehoid. Ja lugupidamine teiste inimeste vastu.

Muidugi olen ma viimastel aastatel armunud olnud, ja loodan ka püsisuhte tekkimisele. Kuid minu südamesse jääb alati minu unistuste mees. Tema.

Loodan, et ma pole aastal 2009 ainuke naine, kes suudab igatseda ja armastada platooniliselt. Kellel on südames kättesaamatu unistuste mees."