Eestis registreeriti 2016. aastal 3017 lähisuhtevägivalla juhtumit, mis on 20 võrra enam kui aasta tagasi. Vägivallatsejatest 92% olid mehed ja ohvritest 84% naised. Enamik (juhtumitest 75%) toimub praeguste või endiste abikaasade või elukaaslase vahel. Domineerivad kehalise väärkohtlemise juhtumid. Kõigist perevägivallaasjadest moodustab füüsiline vägivald 78%. Iga viies on korduvvägivalla juhtum.

Tegemist on väga varjatud kuriteoliigiga, mille puhul ohvrid püüavad vältida juhtunu avalikustamist, võtavad tihti tagasi süüdistusi jms, mille tulemusel vaid vähene osa juhtumitest jõuab kohtuni ja süüdimõistva otsuseni.

Ohvripoolne vähene usaldus ja soovimatus koostööd teha on suureks probleemiks õiguskaitseorganitele. Kogu maailmas otsitakse põhjuseid, miks õiguskaitsjatel on lähisuhtevägivalla ohvritega tihti raske koostööd teha ja mida teha, et koostöö õnnestuks. Tegemist on võtmeküsimusega, et õiguskaitsesüsteemi efektiivsemaks muuta. Leitakse, et üheks määravaks põhjuseks on normikeskne lähenemine, mis lähtub peamiselt õigussüsteemi enda vajadustest ja on sageli ohvrite suhtes osavõtmatu ja tõrjuv. Tõsise kriitika alla on sattunud ka nõrk õigusbaas, mis ei võimalda avada lähisuhtevägivalla olemust ja spetsiifikat, spetsialiseerumise puudumine, vähene koostöö spetsialistide vahel jms. Kujunemas on uus paradigma, mille abil loodetakse ohvreid julgustada koostööks õiguskaitseorganitega, tuua rohkem juhtumeid päevavalgele, ennetada ja peatada lähisuhtevägivalla vohamist.

Praktiliselt pea kõik küsitluses osalenud politseiuurijad (84%, 2014.aastal 92%), aga ka valdav osa prokuröridest(74%, 2014. aastal 86%) ja kohtunikest (85%, 2014. aastal 77%) ja advokaatidest 71%, tegelevad oma igapäevatöös lähisuhtevägivalla juhtumitega. Samas lähisuhtevägivallale kuluv osakaal tööajast on märksa madalam, politseinikel keskmiselt 38% (2014. aastal 42%), prokuröridel 29% (2014. aastal 33%), kohtunikel vaid 14%, (2014. aastal 12%) ja ka advokaatidel vaid 11%.

Naistevastane vägivald on juristide hinnangul tõsine probleem

Juristid ja politseitöötajad ei alahinda naistevastast vägivalda vaid peavad seda tõsiseks probleemiks kõigi vägivalla liikide lõikes. Vaimset ja füüsilist vägivalda peetakse tõsisemateks probleemideks kui seksuaalset. Suurimaks probleemiks on vastajate hinnangul vaimne vägivald, mida väga tõsiseks hindab 32-41% (2014. aastal 44-49%). Tõsiduselt järgmine on füüsiline vägivald hinnangul, mida väga tõsiseks hindab 32-39%, (2014. aastal 39-42 %).

Märksa leebemalt hinnatakse seksuaalset vägivalda, tõsiseks probleemiks peab seda vaid iga teine seejuures väga tõsiseks vaid 15-16% vastajatest (2014. aastal 20%).

Võrreldes 2014. aastaga on mõnevõrra langenud vastajate arv, kes peavad naistevastast vägivalda väga tõsiseks probleemiks.

On tähelepanuväärne, et 46% juristidest (2014. aastal 47%) ja 34 % politseiuurijatest (2014. aastal 40%) ei oma seisukohta seksuaalse vägivalla suhtes, mis räägib sellest, et juhtumitega kokkupuuteid on harva, kui ka sellest, et tegemist on märksa peidetuma ja varjatuma vägivallaga, mille osas spetsialistidel puudub ülevaade.

Miks naised satuvad füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriteks?

Kõige enam toetati uuringus arusaama mõtlematult käituvatest naistest, kes hääletavad juhusliku auto peale, joovad endid purju, lähevad kaasa võõraste meestega ja kes otsekui enda hoolimatuse ja rumalusega vägivalla välja kutsuvad. Seda seisukohta toetas valdav osa, 61- 63% vastajatest.

Teine üsnagi levinud naisi süüdistav arusaam on, et naised näägutavad mehe kallal seni, kuni viimasel ütleb närv üles ja ta naisele kallale läheb. Neid seisukohti toetas 63% juristidest ja 77% politseiuurijatest.

Kolmas hoiak, naiste väljakutsuv käitumine ja riietus, kogus märksa vähem toetajaid, vaid 26% juristidest ja 39% politseiuurijatest olid sellega nõus.

Kõige olulisemateks vägivalla kasutamise põhjusteks peetakse meeste oskamatust oma agressiivsust kontrollida (vihajuhtimise oskuste puudumist) ja liigset kontrollivajadust. Enamik vastajatest (91%) näeb vägivalla põhjuseid ka alkoholi ja narkootikumide tarbimises. Kaalukaks põhjuseks peetakse ka töötuse ja vaesuse mõju 58-68% arvates.

Naine on ise süüdi?

Uuring näitab, et paljudel juristidel on stereotüüpne mõttelaad, mille järgi naine on toimunud vägivallas süüdi isegi siis, kui ta on ohver. Üle poole politseiuurijatest ja juristidest arvavad, et ka naine on osaliselt toimunud vägivallas süüdi. Vastajate hinnangul kutsuvad naised meeste vägivallatsemise esile oma pideva näägutamisega. Seksuaalvägivalda saaksid naised ära hoida (ennetada), kui nad ei provotseeriks mehi liiga väljakutsuva riietuse ja käitumisega.

Stereotüüpne mõtlemine on Eestis tervikuna levinud, nii selgus 2014. a. läbiviidud EMOR-i uuringust, et enam kui pooled (54%) Eesti elanikest peavad ohvrit perevägivallas osaliselt süüdlaseks ja ligi poolte (47%) arvates põhjustavad naised ise oma riietusega vägistamise ohvriks langemise.

Stereotüüpsed suhtumised ja arusaamad, kus ka ohvreid süüdistatakse toimunud vägivallas, on lähisuhtevägivalla ohvrite ebakindluse tõsiseks allikaks ja takistavad õiguskaitseorganite tööd. Ebakindlus ja süüdistamise kartus on üks põhjustest, miks vägivalla all kannatav naine julgeb üliharva pöörduda õiguskaitseorganite poole. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti naistevastasest uuringust selgus, et ainult 14% naistest pöörduvad politsei poole ka pärast kõige tõsisemat vägivallajuhtumit (Eestis 10%). Vaid iga kolmas naine pöördub meedikute poole pärast vägivallajuhtumit, 4–6% otsivad abi naiste varjupaikadest või ohvriabist.

Kes lähisuhtevägivalla puhul peaks kodust lahkuma?

Enamik vastajatest 84-91% on seda meelt, et praegune praktika vajab muutmist ja lahkuma peaks vägivallatseja. Vaid 8% juristidest leiab, et lahkuma peaks ohver (naine) koos lastega, 8-9% on erapooletul seisukohal.

Paljudes riikides on politseile antud õigused ja kohustused tagada lähisuhtevägivalla korral kannatanule kohene turvalisus ja kehtestada vägivallatsejale lähenemiskeeld 1-2 nädalaks või kauemgi.

Info pärineb Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi poolt läbi viidud uuringu lühikokkuvõttest "Lähisuhtevägivald Eestis juristide vaatenurgast : valmisolek uuendusteks".