„Mulle tundub, et see on lausa seaduseks kirjutatud, et oma võõrasema peab vihkama!”

 (1)
„Mulle tundub, et see on lausa seaduseks kirjutatud, et oma võõrasema peab vihkama!”
Foto: Panthermedia/Scanpix

Katkend Sarah Crossani noorteromaanist "Õun ja vihm".

Hotell Palace asub kaljudel. Need pole küll hirmsad järsud kaljuseinad, mille otsast surnuks kukutakse. Brampton-on-Sea kaljud vajuvad ookeanilainetesse nagu pehme tekk. Purjepaadid on vaid täpikesed kauguses. Silmapiiril sõuavad kreemikad pilved.

Selles hotellis peetakse kõige uhkemaid pulmi ja linnapea bankette. Ja mina istun nüüd siin ühe aknaaluse laua taga, põlvedel tärgeldatud salvrätt ja nina all taldrik paneeritud kalmaaritükkidega. Ja ma olen siin koos oma emaga.

„Noh, lase käia, maitse. Ameerikas on see täiesti igapäevane toit,” õhutab ema.

Kastan kalmaaritüki tomatikastmesse ja torkan suhu. See on kuidagi kummine, kuid maitseb hästi. Võtan järgmise tüki.

„Ma ju ütlesin, et see meeldib sulle,” teatab ema. Ta lükkab oma valge veini klaasi minu poole. Rüüpan lonksu ja hakkan itsitama. Tunnen end just kui pisut purjus, kuid ei saa aru, kas see tuleb veinist või elevusest emaga koos olemise üle. Ta võtab klaasi tagasi ja kulistab ülejäänud veini kurku. Seejärel kergitab ta tühja klaasi, et kelnerile märku anda. Mees läheb talle järgmist klaasitäit tooma. „Miski pole võrreldav klaasitäie jahutatud Chardonnayga,” kiidab ema.

Ta vaatab merd.

Seotud lood:

Merel on tõus. Lained paiskuvad valju mühinaga vastu kaljusid. Ema silmitseb neid mõne minuti ja mina silmitsen sel ajal sõnagi lausumata teda.

Kelner asetab veiniklaasi meie vahele. Pilku merelt pööramata sirutab ema käe klaasi järele ja rüüpab sealt. Ta pole üldse teiste emade moodi, sest kannab õhukese T-särgi peal tervet hulka raskeid kaelaehteid. Ja tal on ninarõngas.

„Sinuvanuselt käisin ma poisiga, kelle nimi oli Glen. Ta oli minust neli aastat vanem ja ma käisin tavaliselt temaga koos all veepiiril. Tal oli alati õlleraha taskus. Ulakas, kas pole?” Ta vaatab mind, nagu ootaks mingit vastust. Püüan aru saada, mida ta kuulda tahaks. Kuid siis ta haigutab, nii et pistan järgmise kalmaaritüki suhu ja hakkan seda närima. „Kuidas Memme juures elamine tundub?”

„Tore. Pole viga. Ta on küll väheke range.”

Ema turtsatab. „Ega see ei muutu. Minu elu tegi ta haletsusväärseks.”

„Igatahes on see parem, kui isa juures elada. Siis ma peaksin iga päev ta uue naisega koos olema. Tema nimi on Trish. Ma vihkan teda.”

Ema naerab. „Mulle tundub, et see on lausa seaduseks kirjutatud, et oma võõrasema peab vihkama!”

„Küllap vist.” Lükkan kalmaaritüki taldriku kaugemasse serva. Ports on liiga suur, et kõike ära süüa.

„Kas sa magustoitu tahad? Ma tellin endale tüki sooja šokolaadikreemikooki.”

„Kõlab mõnusalt,” vastan ega suuda ikka veel päriselt uskuda, et olen oma emaga koos. See on mu elu parim päev.

Üleüldse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare