Mure: mu mees arvab, et käin reisimas sellepärast, et olen seksiturist!
Mina olen suur reisihuviline ja tahan vähemalt kolm korda aastas kusagile kaugemale puhkama ja teist kultuuri nautima sõita. Kui ma ei saa töörutiinist välja, olen närviline ja väsinud ning töö- ja suhtlemistuju pole. Enne oma kallimaga kokku kolimist oli rutiin paigas — november, märts ja august olid minu sõidukuud ning tal polnud selle vastu midagi.
Pärast kokku kolimist sõitsime esimest korda koos Itaaliasse. See oli õuduste reis.
Esiteks on mu kallim kohutav pakkija, kuid mind endal aidata ka ei lubanud. Tulemus — palju mõttetuid ja kasutuid ning pealekauba kortsus riideid hunnikus kohvrisse visatud ja reisil selga panna polnud ikka midagi. Ta unustas maha oma pesemistarbed ja fotoka ning lisaks ka veel mobiililaadija ning oli juba seetõttu terve reisi aja tujust ära.
Minul oli reisikava paika pandud ja tutvustasin talle seda juba varakult. Tema oli Eestis olles kõigega nõus, kohapeal aga selgus, et ta tahab ainult rannas lebada ning pole üldse huvitatud minuga koos linnast linna sõitmisest ning kirikute-muuseumite-parkide külastamisest. Kui mina õhtul surmväsinuna tagasi jõudsin, oli tema pettunud, et me nüüd koos kokteile ei rüüpa ja peole ei lähe — ta oli päev otsa igavledes mind oodanud ja nüüd ma siis teen temaga niimoodi…
Jätsin siis paar plaanitud sõitu ära ja olin temaga koos rannas, kuid nende kahe päeva jooksul kuulsin ainult vingumist. Päike on liiga palav, merevesi külm, liiv poeb püksi ja kokteil on liiga magus, pealegi ei tooda seda piisavalt kiiresti. Ka mitte ükski toit peale friikartulite talle ei sobinud ning ühelgi õhtul ei tulnud ta minuga restorani uusi maitseid proovima. Ühel neist õhtuist jõi ta end täis ja oksendas tänavale pärast seda, kui oli valju häälega tänaval Eesti hümni karjunud ning ühele poolatarile käe tagumiku peale pannud. Muidugi muutus ta armukadedaks ning oleks baarmenile lõuga andnud, kui ma talle pikemalt selgitama jäin, millist kokteili ma täpselt tahan. Tõeline oss — mul oli nii piinlik… Ja et katastroof oleks täiuslik, põletas ta end järgmisel päeval päikese kätte magama jäädes nii korralikult ära, et ei saanud viimasel päeval särkigi seljast võtta ja hala ning virinat jätkus terveks kojusõiduks. Muidugi oli ka meie hotellituba pidevalt selline seapesa, et mul oli piinlik koristajatki sisse lasta. Tema tööks on küll koristamine, kuid ta ei pea kellegi aluspükse maast korjama või banaanikoori laualt prügikasti viskama. Mees põhjendas: me maksame talle selle eest!
Koju jõudes muutus ta tagasi selleks toredaks ja vahvaks meheks, kellesse ma armusin ja kellega ma tahan koos elada. Kuigi imestama paneb asjaolu, et tema meelest oli jumala äge reis ja iga kell läheks uuesti!
Mure on nüüd selles, et ma ei taha enam kunagi temaga koos reisile minna, aga tema pärast oma sügiseks planeeritud reisi ära jätta ka ei taha. Ta tahab kaasa tulla ja vihastab, kui ütlen, et seekord lähen üksi. Ükskord täis peaga ütles ka põhjuse — ta on kindel, et ma olen seksiturist ja käin ainult mööda väljamaid mustade meestega ringi aelemas. No oleks ma siis kordagi sellisteks kahtlustusteks põhjust andnud.... Järgmisel päeval muidugi vabandas ja ütles, et ei tea, kust selline jutt üldse tuli. Aga tema tahab kaasa tulla, sest talle meeldis minuga reisida.
Mida ma teen?
