Murelik naine küsib: kas on lootust, et närvihaige ja vägivaldne mees lõpuks rahuneb ja heaks isaks saab?
Algus oli ideaalne — meeletu keemia, kogu aeg ninapidi koos, mind koheldi kui printsessi. Tundsin, et olengi leidnud kaaslase kogu eluks.
Nüüdseks on suhte algusest möödas 2 aastat, koos oleme elanud 1 aasta. Unistame abielust ja lastest, tunded jätkuvalt mõlemapoolselt palavad, kuid samas on minu sisse pugenud kahtlus… Mehel käivad mitmel korral kuus äkkivihahood, tõesti täiesti olematutel ja otsitud põhjustel, ütleb mulle väga pahasti ja õelalt. Kui on maha rahunenud, siis on õnnetu, poeb, ümmardab igatpidi ning kõik on jälle idülliline, kuni järgmise korrani. Viimasel ajal on paha tuju eriti tihedaks läinud, pidevalt mõtlen ja arvestan, et talle meelepäraselt käituda. On ka hästi armukade ja kahtlustav, seda olen siiani võtnud pigem meelitusena sellest, kui palju ta mind kaotada kardab. Tean, et lapsepõlvekodus armastav suhe vanematega puudus ning ta sai iga asja peale pahandada ja tänitada, usun, et tema käitumine on ka lapsepõlveoludega mingitpidi seotud.
Veel olen hakanud tähele panema selliseid asju: kui oleme koos mõnel peol käinud, siis on tal nö rusikad kogu aeg püsti, üritab kaklusi provotseerida, kui keegi talle (või mulle) kogemata vastu läheb, siis läheb kohe ülbitsema jne. Oi kuidas ma ei salli sellist asja, nii matslik minu jaoks. Peol me käime samas väga harva, aga tõesti IGA KORD tekib sel ajal mitmeid “seise”, mis kõik on tema provotseeritud.Teine asi, mis võibolla pole üldse tähtis või määrav, aga liikluses on ta meganärviline, kogu aeg sajatab ja ropendab, näitab keskmist sõrme jne.
Praegust kirja üle lugedes saan aru, kui inetult see kõik kõlab ja paistab, aga nende inetute stseenide vahele jääv aeg on nagu paradiisis, tõesti. Väga segadusse ajav…
Mida te arvate, kas selline mees võiks tulevikus maha rahuneda, stabiilseks ning heaks meheks ja isaks saada?
