Naine: armun ainult meestesse, kellega suhtlen internetis, mitte päriselus
Tavaliselt on inimestel päriselus lihtsam ära tunda, milline mees võiks olla peigmehe materjal ja milline mitte. Aga on ka teistsuguseid inimesi — üks naine kirjutab foorumis sellest, kuidas temal just ainult internetis suheldes inimesest õige pilt ja seega ka armumine tekkida saab.
Lugedes teemasid, kus internetis suhtlejaid imelikuks peetakse, avastasin, et mul on just vastupidine kogemus. Olen armunud ainult inimestesse, kellega olen tutvunud kas internetis või muidu tean, aga distantsi pärast suhtleme netis või olen vahepeal välismaal käinud ja siis seetõttu. Ma ei räägi isegi suurest armumisest, vaid veidike sisse võetud olemisest.
Ilmselt juhtub see niimoodi sellepärast, et mul läheb tohutult aega, et keegi meeldima hakkaks ja internetivestlus võimaldab järele mõelda, teise inimesega harjuda, sest kestab päevi, nädalaid või kuid. Tänapäevase elutempo juures toimuv tutvumine jätab mind täiesti külmaks, näiteks see, kui väljas käies keegi muidu meeldiv, tore ja atraktiivne juurde tuleb.
Esimest korda kohtudes on iga inimene mulle kontvõõras ja ükskõik kui hästi läbi saame, ei teki mul tunnet teda suudelda või isegi ei tunne ma end tema seltskonnas mugavalt. Koolis ja tööl läheb mul alati kuid, et kedagi enam-vähem sõbraks hakkaks pidama ja end tema seltskonnas hästi tunneks.
Ma olen isegi armunud olnud trollidesse, kel on muidu terav mõtlemine ja kes ei trolli narrimiseks, ning oponentidesse, kelle pilti pole näinud - kas Facebookis või mujal internetikogukondades. Aga mitte kunagi klubis, baaris, peol või sõbra kaudu kohatud inimesse, keda teist korda isegi näha ei taha, sest esimese korraga puudub igasugune arvamus. Inimesed on lihtsalt viisakad ja kenad, aga see on ka kõik. Päris elus näeb vähe iseloomujooni, mis inimest defineerivad ja räägitakse võimalikult tavalist juttu, et paljudele meeldida. Mind tõmbavad aga rohkem ekstreemsused ja tugevad vaated, kuigi muidugi mitte igasugused.
Kõige selle juures ei ole ma kole, ebapopulaarne, paks vms. Isegi tekib liiga palju olukordi, kus mehed tahavad kohe seksida, internetis räägitakse normaalsemalt, kui just tissipilti profiilikaks ei pane.
Päris elus oleks minu jaoks ainus kohtumisvõimalus kool, töö või huviring, kus näeks kedagi kümneid kordi ja alles siis tekiks side. Internetis tutvumise all pean silmas ikkagi reaalselt vestlust, isegi vaidlemist, mitte aga Tinderi moodi chatti, kus räägitakse seksist või välimusest, et kohe kokku saada.
