Naine lõppenud abielust: meil oli probleeme, aga ometi poleks ma uskunud, et mul kästakse nii kiiresti välja kolida, et meie suhte jälgi kustutada


Naine lõppenud abielust: meil oli probleeme, aga ometi poleks ma uskunud, et mul kästakse nii kiiresti välja kolida, et meie suhte jälgi kustutada
Foto: Unsplash

Katkend Greer Hendricks ja Sarah Pekkaneni raamatust "Naine meie vahel".

Istun garderoobi põrandal, ruumi viivlema jäänud roosilõhn tuletab mulle meelde pulmi. Mu asendajast saab peagi kaunis pruut. Kujutan ette, kuidas ta vaatab üles Richardile otse silma, tõotades teda armastada ja austada, nii nagu lubasin minagi.

Ma otsekui kuuleksin ta häält.

Tean, kuidas see kõlab. Olen talle mõnikord helistanud, kuid kasutan seejuures muidugi blokeeritud privaatnumbrit.

„Tervist,” algab ta sõnum. Ta hääletoon on muretu ja särav. „Mul on kahju, et ma teie kõnele kohe ei saanud vastata.”

On tal tõesti kahju? Või on see võidurõõm? Ta suhe Richardiga on nüüd avalik, kuigi see algas juba siis, kui olime veel abielus. Meil oli probleeme. Kas ei ole neid mitte kõigil abielupaaridel, kui mesinädalate hõõgus hakkab kustuma? Ometi poleks ma uskunud, et mul kästakse nii kiiresti välja kolida. Et meie suhte jälgi kustutada.

Paistab nii, nagu tahaks ta teeselda, et me pole olnudki abielus. Just nagu mind ei eksisteeriks.

Kas temake eales ka minust mõtleb, kas ta tunneb süümepiinu kõige selle pärast, mida ta on teinud?

Need küsimused ahistavad mind igal ööl. Mõnikord, kui olen tundide viisi ärkvel viselnud, linad väändunud mu ümber, sulen lõpuks silmad, olles nii lähedal uinumisele, ja siis korraga näen taas oma vaimusilmas ta nägu.

Seotud lood:

Istun tikksirgelt, koban käsikaudu öökapi sahtlist tablette. Närin ühe neist katki selle asemel, et tervelt alla neelata, lootes niiviisi kiiremat mõju.

Tervitus automaatvastajalt ei anna aimu ta tunnetest.

Aga kui ma jälgisin teda ühel õhtul, kui ta oli Richardiga, tundus ta lausa hõõguvat.

Olin jalutanud meie lemmikrestorani Upper East Side’il. Mu enese­abiraamat oli soovitanud külastada valu tekitavaid paiku minevikust, et vabastada end nende võimu alt ja kuulutada linn taas enda omaks. Nii ma siis tegin retke kohvikusse, kus Richard ja mina olime joonud latet ja jaganud pühapäevast The New York Timesi, kõndisin mööda Richardi kontorist, kus ta firma pidas igal aastal detsembris pillavat jõulupidu, ning uitasin Central Parkis magnooliate ja sirelite vahel. Iga sammuga tundsin ennast järjest kehvemini. See oli olnud hull mõte; pole ime, et raamat vedeles allahinnatute riiulil.

Pressisin muudkui edasi, kavatsedes lõpetada oma ringreisi klaasikesega restorani baaris, kus Richard ja mina olime tähistanud oma viimaseid pulma-aastapäevi. Seal ma neid nägingi.
Võib-olla püüdis ka tema seda kohta tagasi võita.

Kui oleksin kõndinud kas või natuke kiiremini, oleksime jõudnud sissepääsu juurde peaaegu samaaegselt. Mina põikasin aga poeesisele ja piilusin ümber nurga. Silmasin päevitunud jalasääri, võrgutavaid kurve ja põgusat naeratust, mille ta välgutas Richardi poole, kui see talle ukse avas.

Otse loomulikult himustas mu mees teda. Milline mees seda ei teeks? See naine oli nauditav kui küps virsik.

Hiilisin lähemale ja vahtisin pärani silmi läbi maast laeni akna, kuidas Richard tellis kallimale joogi – paistis, et too on vahuveinimaias – ning kuidas tüdruk rüüpas kuldset vedelikku kõrgest pokaalist.

Ma ei võinud lubada, et Richard mind märkab; ta ei usuks, et see on lihtsalt kokkusattumus. Olin muidugi teda varemgi jälitanud. Või pigem jälitasin neid mõlemaid.

Ent jalad lihtsalt ei hakanud liikuma. Ahnelt silmitsesin tüdrukut, kui ta pani oma jala üle põlve, nii et kleidilõhes vilksatas reis.

Richard surus end talle lähemale ja kummardus ettepoole, et panna käsivars tüdruku tooli seljatoele. Ta juuksed olid nüüd pikemad ja puudutasid taga kraed, ent see sobis talle. Tal oli samasugune lõvi-ilme näol, kui siis, kui tal õnnestus kirjutada alla suurele ärilepingule, mida ta oli kuude viisi jahtinud.

Tüdruk viskas pea selga ja naeris millegi üle, mida Richard oli öelnud.

Mu küüned surusid end peopesa lihasesse, ma ei olnud enne Richardit­ kedagi teist armastanud. Sel silmapilgul sain äkki aru, et ma polnud ka kedagi vihanud.

„Vanessa?”

Hääl proovikabiini ukse taga äratab mu mõtisklustest. See briti hääldus kuulub mu ülemusele Lucille’ile, keda ei tunta just kannatlikkuse järgi.

Kompan sõrmedega silmaaluseid, teades, et ripsmetušš on laiali läinud. „Kohendan siin pisut.” Mu hääl tundub kähe.

„Üks klient vajab abi Stella McCartney väljapaneku juures. Kabiini võid ka hiljem koristada.”

Loe veel

Ta ootab, kuni ma väljun. Mul ei jää enam aega nägu korrastada ega kurvastuse segaseid märke kustutada, ning pealegi on mu käekott personali puhkeruumis.

Avan ukse ja ta astub sammu tagasi. „Oled sa haige?” Ta nii täiuslikud kulmukaared kerkivad üles.

Haaran võimalusest kinni. „Ma ei ole kindel. Lihtsalt sees kõik keerab.”

„Kas sa saad üldse jääda päeva lõpuni?” Lucille’i hääles pole kaas­tunnet ja mind huvitab ainult, kas see patustus jääb nüüd mu viimaseks. Ta vastab, enne kui jõuan ise seda teha: „Ei, see võib olla nakkav. Sa peaksid ära minema.”

Noogutan ja kiirustan kotti võtma. Ma ei taha, et ta meelt muudaks.

Sõidan liftiga peakorrusele ja uurin möödaminnes oma laastatud välimuse peegeldusi.

Richard on kihlunud, sosistavad mu meeled.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare