Oleme keskealised, abiellusime juba paarkümmend aastat tagasi. Lapsed on juba kodust välja kolinud ja elame kahekesi. Meie sekselu pole juba aastaid särav olnud. Eks ta pigem ole kohustuslik rutiin, mis vahel tuleb ette võtta. Imestan ka ise praegu, et sellest nii räägin, aga eks ta reaalsus ole. Aga muus osas tundub minu meelest kõik klappivat. Me tülitseme väga harva ja siis ka totrate pisiasjade pärast. Näiteks: kallis, miks sa prügi välja ei viinud? Vabal ajal käime teatris, kinos, meil on palju sõpru ja tuttavaid, kellega suhtleme. Fassaad on ilus, aga eks on meilgi probleeme. Mu mehel on armuke. Umbes 25aastane neiu. Ma ei tea, kuna ja kuidas nad tutvusid. Arvan, et päris ammu, elasin lihtsalt teadmatuses.

„Musi, teeks õhtul kell kaheksa?”

Kevadel juhtus ühel päeval, et mees läks tööle, kuid telefon jäi koju. See plika saatis sõnumi. Arvasin, et võib olla mõni pakiline tööga seotud asi ja vaatasin sõnumit. „Musi, teeks õhtul kell kaheksa? Ostsin veini ära ja noo… mäletad seda pesu, mis mulle kinkisid? ;) Täna võin väikese moeshow teha.:P” Just selline tekst oli selles sõnumis. On väga raske sellest muudmoodi aru saada kui faktina, et mehel on armuke.

Närvitsesin terve päeva, kuidas ma mehele lähenen, kuidas küsin. Rääkimist ei saanud edasi ka lükata, mees ju näeb telefonis, et sõnumit on vaadatud, ekraanil pole enam märget, et tulnud on uus sõnum.

Mees tuli viie paiku. See oli esmaspäevane päev, kui ta käib sõpradega piljardit mängimas. Ilmselgelt siis tegelikult seda plikat ja tema pesu näppimas. Mees oli heas tujus, mainis, et läheb ilmselt paari tunni pärast piljardit mängima. Loomulikult haaras ta kohe telefoni. Esiti ta ei märganud sõnumit, ilmselt ei vaadanud sõnumite kausta. Ta küsis mult, miks närviline tundun. Ja ma ei suutnud enam, puhkesin nutma.

Ta üritas mind rahustada. Hakkasin siis nuuksudes rääkima sõnumist. Mees ohkas ega julgenud mulle otsagi vaadata. Aga ta rääkis ära. Tegu on siis 25aastase Kädiga. Ta töötab ühes reklaamibüroos assistendina. Nõudsin pilti ja mees näitas. Piltilus, sale, blond, kelmika naeratusega. Selline oli esimene mulje. Mis kõige hullem, ta ei tundunud külma femme fatalena, ta tundus vähemasti sel pildil siiras ja sõbralik. Hea inimene. Ja mul hakkas halb. Tormasin oksendama.

Leppisime ära, kuid…

Pärast jätkas mees seletamist, et tegelikult armastab ta muidugi mind, kuid meie seksuaalelu pole kõige parem olnud ning ta otsis lihtsalt vaheldust. Ta vandus, et suhe Kädiga ongi vaid füüsiline ja ta pole kunagi mõelnudki, et tahaks mind maha jätta ja Kädiga pere luua.

Ma ei osanud muud teha, kui nõudsin, et ta Kädi maha jätaks. Ta lubas seda teha.

Esimesed nädalad olid kompivad, me ei osanud mehega õigupoolest rääkidagi. Siis tuli aga meil puhkus ja käisime Hispaanias puhkamas. Seal oli meil vana hea klapp ning asjad loksusid paika.

Elu läks edasi nii nagu varemgi. Kui mees läks näiteks trenni, usaldasin teda. Vast ikkagi läks. Võib-olla tegelikult ei usaldanud, aga üritasin endale vähemasti nii kinnitada.

Juuni alguses aga teatas üks mu lähedasemaid sõbrannasid, et nägi mu meest noore naisega kohvikus. Olla käest kinni hoidnud ja teineteist heldinult vaadanud. Palusin sõbrannal naist kirjeldada. Jah, see oli seesama Kädi.

Ei suuda meest maha jätta

Sõbranna soovitas mees maha jätta. Aga ma ei suutnud, ei suuda ka praegu. Ma mõtlesin ja mõtlesin ning otsustasin, et ma ei ütle mehele, et tean. Ma ei taha draamat oma ellu. Kodus on mees hoolitsev ja me saame väga hästi läbi. Ikkagi mitukümmend aastat koos elanud. Ma tõesti armastan teda ja usun, et ka tema armastab mind. Lepin, et ju tal siis on vaja füüsilist poolt korvata… Tüüpiline mees.

Võib-olla valetan endale ja tegelikult on olukord hullem. Äkki ta teatab ühel päeval, et jätab mu maha? Või peaksin ta ise maha jätma? Võiks tõesti ka nii mõelda, kuid ma ei taha. Ma ei usu, et oleksin õnnelikum, kui abielu puruneks. Siis oleksin üksik keskealine naine, kes istuks kodus ja mõtleks kibestunult: miks küll nii läks. Seda varianti ma ei vali.