Lihtsalt ei puuduta enam see tunnetemöll ja sõltuvussuhe kellestki. Vajadus lihtsalt olla armsamaga koos kogu aeg ja värinad kui teda näed. Mida pole, seda pole. Ainult füüsiline voodisuhe pakub pinget ja huvitab vaid veel. Kusjuures elu on lill ja rõõmu jätkub, lihtsalt puudub vajadus mingi pideva tundlemise järele nagu nooruses. On see nüüd hea või halb, ei teagi, igatahes palju mõnusam on elada küll. Kuidas teised üle 45sed naised selles vallas end tunnevad? Kas vajadus roosamanna romantika järgi on vähenenud või üldse kadunud?