Mees oli poolenisti taanlane ja poolenisti egiptlane. Tal olid karedad juuksed ning jalgrattaga sõitmisest punased põsed, ja ta oli palju noorem kui mina. Kohtusin temaga esimest korda Montreali kliimakongressil. Pärast seda tuli ta paaril-kolmel seminaril mu loenguid kuulama, ja veidi hiljem ööseks mu tuppa.

Ma ei olnud kunagi mõelnud, et võiksin Eerikut petta. Kuigi olime sageli väsinud, tülpinud ja teineteisest tüdinenud, oli Eerik esimene inimene, kellega koos tundsin end kodus olevat. Mind puudutades oli Eerik ka pärast aastatepikkust ühesolemist viisakas ja natuke kohmakas. Ma mõtlesin sageli teistele meestele, ilma näota ja tugevatele, kelle käed ei küsi, vaid otsustavad, mis toimub, avavad pluusinööbid ja keeravad mu näo seina poole. Samas armastasin Eerikut just sellepärast, et tema käed liikusid vaikselt, häbitundega võideldes.

Mina ja Eerik olime olnud teineteisest kaugel kogu selle aja, kui Aava ja Aslak olid väikesed. Neil aegadel tundsin, et minu enese elu kõrval kulgeb teine elu, see, mis lõppes, kui jäin Aavat ootama. Selles elus armastasin lisaks Eerikule veel teisigi mehi ja naisi, reisisin ümber maailma, lugesin lõputult raamatuid ja olin kõikjal väljajäetu viisil, mis ei ahistanud, vaid vabastas. Väga sageli, kui sundisin lapsi hommikul riidesse panema või õhtul hambaid pesema, kui istusin lapsevanemate koosviibimistel, vastasin õpetaja kirjutatud sõnumitele või sorteerisin õhtuti pesu, siis tundus, nagu oleks keegi mind vaadanud.

See keegi oli naine, kes ei olnud kohtunud Eerikuga või andnud järele tema soovile saada lapsi. Nii palju kui ma lapsi ka armastasin, vaevalt oleks minust saanud ema, kui Eerik ei oleks ilmtingimata isaks saada tahtnud. Meie tehtud otsused on vaevalt kunagi selged või kategoorilised. Me pigem triivime nendeni, teeme elus pöördelisi, selle suunda lõplikult muutvaid otsuseid olukordades, kus võiksime niisama hästi ka teisiti otsustada. Kui sageli langetatakse otsused abielluda või lahutada, püüda või mitte püüda last saada, end töölt lahti võtta, ära kolida või eluga lõpp teha täie kindlusega, ilma kuni lõpuni kriipiva kahtluseta, et ehk peaks siiski teisiti talitama?

Eerik nii ei mõtle. Ta usub, et tema valikud on alati selged, ta kaalub asju ja otsustab need siis ja kui otsus on tehtud, ei kahtle selles enam. Eerikule oli isaks saamine unelmate täitumine, minule oli emaks saamine valik, mida ma jäingi küsitavaks pidama. Ma ei suutnud kunagi vabaneda tundest, et teisiti valinud mina vaatas mu elu kõrvalt. Sageli oli selles pilgus midagi alandavat, sügavalt kaastundlikku.

Kui karedate juustega mees Kopenhaagenis baaris laua alt mu käest kinni hakkas, muutus kõik, mis oli seni tundunud vaieldamatu. Ma ärkasin. Keha, mis oli aastaid rahuldunud sellega, et sai piisavalt und ja liikumist, vahel leebet hellust, hakkas nõudma otsustavat, kaua kestvat puudutust, mis sunniks unustama kõik muu. Kui mees minu kannul toauksele tuli, oli selge, et ma lasen ta sisse.