Naine otsib julgust: tahaksin mehele ise abieluettepaneku teha, aga kardan kohutavalt

Me oleme koos olnud juba mitu aastat ja ma tunnen, et olen valmis seda järgmist sammu astuma. Hästi ei usu, et tema poolt initsiatiiv abiellumiseks tuleb, tõenäoliselt ei jõua ta järgmise 10 aasta jooksul isegi abieluettepanekuni, mistõttu tahaksin selle ise ära teha. Aga täiega kardan! Andke mulle julgust!

Meil jookseb juba viies kooseluaasta. Põhimõtteliselt kolisime kohe pärast tutvumist kokku ja jäimegi. Kõik on tipp-topp, on kogu aeg olnud. See mees on selline, kellest ma olen eluaeg unistanud, kui välja arvata muidugi see, et sõrmust võin ma ilmselt ootama jäädagi. Ma tõesti armastan teda ja tean, et tahan temaga koos terve oma elu veeta. Tunded on vastastikused, ma tean seda ka. Aga jah, mu kallim on selline „tark ei torma“ tüüpi rahulik eesti mees — kõigega on aega ja võtame rahulikult. Viis aastat on mu meelest juba piisavalt pikk aeg olnud, et selgusele jõuda, kas me tahame koos olla või mitte. Mina tahan, tema tahab, oleme siis koos. Oleme abiellumisest nii ääri-veeri rääkinud ka, tema seisukoht on, et võiks ju küll, aga kas just praegu.. võib-olla kunagi hiljem, praegu ei tea, räägime mingil teisel ajal jaaa niiiii edasiiiii. Hakkan veidi tüdinema juba sellest. Me pole enam 20sed, et teineteist peikaks ja prutaks nimetad. 30+ võiks ikka juba abikaasad olla.

Mingeid suuri pulmi ma ei tahagi. Ma pole selline naine, kes abielluks ainult selleks, et saaks uhkel peol valget kleiti kanda. Tahaks lihtsalt kindlust ja kinnitust, et me oleme koos ja jääme kokku ja oleme kaks täiskasvanud inimest, kes suudavad sellise vastutuse enda ja teineteise ees võtta.

Võitlengi nüüd iseendaga, et mida teha. Tundub, et mis see ikka ära pole, viskad küsimuse õhku ja ootad vastust ja lähed eluga edasi. Aga mina ei kujuta ette, mis saab siis, kui ta vastab eitavalt. Kuidas ma siis temaga edasi koos elan või üldse suhtlen? Ma võta selliseid asju väga südamesse ka ja vaevalt ma kunagi üle saan sellest, kui mu eluarmastus ei tahagi äkki minuga abielluda. Ja kuidas üldse selliseid asju küsitakse või tehakse? Mingit flashmobi ma küll korraldama ei hakka või toatäit küünlaid põletama või midagi veel tobedamat. Kui niisama küsin, siis ta ilmselt arvab, et ma teen nalja. Kas peaks sõrmuse ka kuskilt sebima? Või oleks see ka tobe? Ma isegi mõtlesin, et äkki ostan hoopis endale ise sõrmuse, teen talle ettepaneku ja paneks endale sõrmuse sõrme? Või ma ei tea kah… nii keeruline tundub kogu see asi.

Nii et kõik naised, kes on ohjad enda kätte võtnud ja oma mehed ära kosinud, rääkige nüüd, kuidas te seda tegite, mida mehed ütlesid ja kuidas see kõik lõppes. Andke mulle julgust see asi ära teha, et saaks lõpuks tehtud ja minust kah ometigi aus naine.