Miks tekivad kiusatused? Mida tunneb petetu? Mida mõtleb petja? Millised ohud varitsevad, kui ennast mõne afääriga seod? Kas peale petmist saab head suhet taastada? Kas truudus on võimalik? Nendele küsimustele otsitakse vastuseid läbi Eesti inimeste lugude äsjailmunud raamatus “Petlik õnn”. Nii mehed kui naised räägivad avameelselt sellest, kuidas salasuhted nende elu, emotsioone ja tõekspidamisi on mõjutanud. Sõna saavad nii armukesed, petetud kui truud inimesed. Oma kommentaarid lisab psühholoogiline nõustaja Anneli Salk.

Vihkasin armukest

Diana oli seitseteist, kui tutvus Elvisega. Mees on temast ligi kümme aastat vanem. Kui tüdruk lõpetas keskkooli, hakkasid nad koos elama. Nende suhe veeres üle kivide ja kändude. Kuigi Diana ise pettis oma meest esimesena, tekitas mehe kõrvalsuhe tema ellu musta augu ja ta vihkas kõvasti seda nn teist naist.

“See oli õudne aeg — olin nagu mustas augus. Lapsed olid väikesed, olin päevad läbi üksinda. Too puid, küta, tee süüa, lapsed kisavad. Aga kui armukesest teada sain, ega siis lihtsamaks ei läinud. Ühel öösel karjusime ja kaklesime. Hommikul mees magas, telefoni oli ta aga unustanud kapi peale. Ja siis tuli sõnum: “Miks sa mulle ei helista?” Võtsin telefoni ja vastasin: “Ela oma elu.” Seepeale tuli vastus: “Sina ei ole ju Elvis.” Läksin teise tuppa ja helistasin sellele numbrile. Tahtsin teada, kes see teine on. “Sa ei tea, siis kes ma olen? Kas Elvis ei olegi rääkinud? Olen Anneken.” Naine oli väga imestunud, et ma ei tea, kes ta on. Ta ei uskunud, et mees väitis mulle, et tal pole kedagi. Anneken rääkis, et neil on suur armastus, nad on nii palju aega koos veetnud ja nende suhtest võib kõike tulla. “Mina armastan teda ja tema on mulle sedasama öelnud. Aga oma lastest Elvis hoolib, sellepärast ta käibki veel kodus.”

Kui nad tutvusid, sai naine samal ajal vanaemaks. Minul on vähemalt nii, et ükskõik, mida ma teen, aga ma ei taha kellegi teise peret lõhkuda. Kui oleksin ema ja saaksin vanaemaks, siis ma ei kujuta ette, et võtaksin mõnelt teiselt lapselt isa ära. Ma ei saa sellest aru.

Ma ei tea, miks, aga mul oli vajadus selle teise naisega rääkida — Elvis ise ju eitas kõike. Lõpetamata asi teeb haiget. Kui ta ütleb, et ei ole midagi, aga sa tead, et on. Selleks, et selgust saada, olid mul hullud plaanid, mida ma kõik teen selle teise naisega. Siis mõtlesin, et ta ei ole ju minu jaoks mitte keegi. Ükskord, kui ma seda naist halvustasin,siis Elvis vastas, et ära tule tema kohta midagi ütlema, sa ei tunne teda. See oli ainuke kord, kus ta midagi tunnistas. Telefonikõne armukesega oli minu jaoks hetk, kus mõistsin, mis tegelikult toimub. Rääkisime temaga asjadest, mis olid mulle segased. Kui saad oma kahtluste kohta selguse majja, siis võid edasi minna. Selles mõttes ma mõistan oma vajadust armukesega rääkida.

Rohkem ei olnud mul mingit soovi temaga suhelda. Ma vihkan seda teist naist — kuigi me ei ole enam mehega koos, aga ikka vihkan. Isegi see ei loe, kas ta teadis alguses minu olemasolust või mitte. Mees pettis mind, aga vihkan naist.

Võib-olla on hea, et oleme nüüd tasa. Enne olin mina haiget teinud ja mees oli haiget saanud. Saan tagasi kõik selle, kuidas ma ise tema suhtes ebaõiglaselt käitusin. Seda, mida ta pidi läbi elama, näen praegu, ise sama läbi elades. Mingil hetkel oli hästi paha olla, aga järelikult pidi nii minema. Kogu selle hullu aja ma sisimas nagu teadsin, et kõik läheb hästi, sest pole loogiline, et on ainult õudne. Mul oli depressioon, sain tabletid, aga need tegid uimaseks. Ma ei söönud ega maganud, kaalusin umbes 50 kg, olin nagu inimvare. Käisin psühholoogi juures muusikateraapias. Läksin sinna umbusklikult, aga midagi seal toimus, mis andis korraks metsiku õnnetunde — see oli päris huvitav kogemus. Lõplikult aitab ilmselt aeg. Musta augu ajast ma ei soovi midagi meenutada, see oli nii õudne. Kui aga kord need sundmõtted peast ära saad, siis hakkab asi ununema ka.”