Naine pihib: pidin mehe ja kassi vahel valima — valisin kassi!
Lugesin Naistekast lugu sellest, kuidas lemmikloom võib suhteid rikkuda ja mõtlesin jagada ka oma lugu neile, kes tõesti ei usu, et üks armas kiisu või nunnu kutsu võib paarisuhtele lõpu teha.
Oli kevad, lilled õitsesid ja liblikad lendasid nii õues kui kõhus — olin armunud ja otsisime kallimaga endale esimest ühist kodu. Jutt oli juba varem, et kui korteri saame, siis võtame ka kassi. Harjutame pereelu ja lihtsal niisama on ka tore, kui kodus ootab üks vahva karvane elukas. Kallim oli rõõmuga nõus, sest ka tema väitis end olevat suur loomasõber. Olin seda tegelikult varemgi märganud, et kõik loomad ja väikesed lapsed tunnevad just tema ära ja jooksevad tema sabas ning ta nautis nendega tegelemist.
Saime korteri ja võtsimegi kassipoja. Kuni kassipoeg oli pisike, oli kõik hästi vahva. Kallim mängis temaga, hellitas ja hoidis süles, tegi sadu pilte ja oli vaimustuses. Mina olin muidugi õnne tipul, sest olin alati endale kassi tahtnud ja nüüd oli justkui kõik olemas — kodu, imeline mees ja nunnu kiisu. Probleemid tekkisid siis, kui kass suuremaks kasvas. Siis hakkas loom mehele närvidele käima. Kui algul oli tore ja armas, et kass meie voodijalutsis magas, siis mingil ajal hakkas kallim teda sealt minema ajama, väites, et tal on muidu palav ja kass röövib teki ära. Järgmine asi, mis mulle imelik tundus, oli see, et kui varem oli mees rõõmus, et kass teda koju tulles tervitab ja vastu jalgu nühib, siis ühest momendist alates hakkas kallim teda jalaga eest ära lükkama. Ja seda jalaga eest minema lükkamist täheldasin varsti juba mitmeid ja mitmeid kordi päevas. Isegi siis, kui kass otseselt teda ei puutunud või tal jalus ei olnud, näiteks magas diivani teises otsas ja mees istus diivanile ja sirutas end välja ning lükkas kassi maha. Kord olime kaks päeva kodust eemal ja tagasi tulles oli kass põrandale pissinud, sest liivakast oli täis saanud. Kallim läks täiesti marru ja oleks loomale kallale läinud, kui ma poleks vahele astunud. Pärast sellist intsidenti ei saanud ma enam rahu, vaid istutasin ta diivanile maha ja palusin ausalt ära rääkida, mis vimm tal selle õnnetu loomakese vastu siis tekkinud on. Ja siis hakkas tulema! Talle käis absoluutselt kõik närvidele. Kass ajab karvu, kass sööb liiga palju, kassi ravimite peale kulub raha, kass ronib öösel voodisse, kass käib söögilaua peal, kass norib toitu, kassi liivakasti peab koristama, kassi kaka haiseb, kass ronib sülle, kass tahab mängida, kass küünistab jne jne. Nagu esimest korda elus puutuks kassiga kokku, et sellised asjad üllatusena tulid ja närvidele käima hakkasid! Olgu veel öeldud, et mu kass on viisakas ja korralik tegelikult. Ta ei lõhu asju, ei näri tapeeti ega küünista diivanit, sööki norib ja söögilaual käib ainult seetõttu, et kallim ise talle selle kombe külge harjutas! Lõpuks jõudis jutt selleni, et kiisu tuleb ära anda. Viigu ma ta vanaema poole või varjupaika, tal suva, tema enam ei viitsi.
Paar kuud proovisime veel hakkama saada, aga siis palusin mehel lahkuda. Ma ei saa elada inimesega, kes on võimeline loomale haiget tegema. Et tema seda on, nägin ma veel mitu korda peale seda pissi-intsidenti. Ta lihtsalt läks nii närvi mingi jabura asja peale, mida kass tegi, et ma pidin mitu korda teda füüsiliselt kassist eemale tõmbama, et ta loomale viga ei teeks. Ja jauras ikka ja jälle seda juttu, et kass tuleb ära viia.
Selline iseloomujoon näitab, et tegu ei ole väga stabiilse tüübiga. Kui ta juba süütule loomakesele on võimeline kallale minema, millal siis järg minuni jõuab? Või kui meil peaks laps sündima, kes öösiti kisab ja ei käitu täpselt tema ootuste kohaselt? Läheb ka kallale? Mina riskima ei hakka. Ja nii võibki öelda, et kass rikkus mu suhte, aga mul polegi eriti kahju.
