Naine pihib: üksi olla ja üksi elada on lausa kohutav

Tahan lihtsalt anonüümselt välja öelda: mulle ei meeldi üksinda elada ja hinges on tegelikult kurb. Sõbrannad või tuttavad naised arvatavasti üldse ei saa aru, et tegelikult ei naudi ma nii midagi oma vabadust. Mõni minu sõbranna on vallaline ja vaba naine ning välja ei paista küll, et tal hinges selle tõttu kurb oleks. Paistab välja, nagu see olekski tema soov. Tekivad mõtted, et kui palju on tegelikult selliseid olukordi, kus ollakse nn haritud karjäärinaine, kellel on alati midagi teha, oma hobid, kultuuri nautimised jne, ning kellel polegi mingi mehe jaoks aega, kuid tegelikult on sellised inimesed sisemiselt õnnetud ja tegemist on ainult näitemänguga.

Ma ütlen siis välja: jah, mina näiteks teen näitemängu. Olen oma vanuse kohta (27) hea töökohaga ja kõrgharidusega. Iseseisev naine, kellele peale vaadates arvatavasti ei paistagi välja, et ta oma pead vaevab mingite meestega. Pigem ütleb välja, et miks peaks oma pead mingite meestega vaevama, kuna need on nagunii üldiselt jobud ja häid mehi nii vähe. Selline bitch! Naine, kes astub oma sireda kauni sääre otsas oleva kõrge kontsaga kingaga meessoole peale.

Tegelikult tegin ma selle teema seetõttu, et kui leidub lugejate hulgas ilma meheta naisi, uurimaks teie käest, mis täpsemalt üksinda olemises teile raskeks teeb. Muidugi, kui teeb. Võib-olla naudite ilma meheta olemist ja ei tahagi mingit meest oma elamisse. Lahkaks põhjalikumalt, mis siis tekitab kurbi emotsioone ja nukrust. Mis rikub tuju? Mis on need väiksed asjad?

Enda puhul: näiteks pärast tööd kodu poole liikudes tead, et keegi sind seal ei oota. Kõnnid talvel pimeduses, näed kortermajade tuledesäras aknaid. Tead, et nende akende taga on mehed ja naised, kes on üksteisele olemas. Akende taga on mehed ja naised koos oma lastega.

Lähed poodi, näed enda ümber paare. Tead, et nad lähevad koos koju, ajavad kodus juttu. Ise kõnnid üksinda ja tead, et kui oma korteriuksest sisse astud, on seal vaikus. Seal pole kedagi. Mitte keegi sind ei oota. Kui teel midagi juhtuks, ei hakkaks mitte keegi puudust tundma.

Seltskonnas, kus kõik on paaridena, seal tunnen ennast tegelikult sisemiselt ebamugavalt. Seltskonnas mõtlen, et ei tea, kas teised mõtlevad umbes selliseid mõtteid: „See naine on mingi kehv naine järelikult, et mingil põhjusel meheta on. Ei tea, mis tal viga võib olla?”

Õhtul voodisse pugedes paned pea padjale ja mõtled, et võiks ju kõrval olla meesterahva ihu. Olen patja nutnud küll selle pärast. Kas teie olete?

Loen huvitavat artiklit või raamatut, tahaks selle üle kellegagi vestelda, mõtteid jagada. Jah, sõbrannad on olemas, kuid parem oleks, kui seda saab teha vahetult, teine inimene kohe käepärast võtta. Kohe emotsiooni tekkides.

Kui linna peal näen perekonda, kus on mees ja naine koos lapsega, siis keeran pilgu kõrvale. Ei taha selle peale mõelda. Mõelda teemal, kus on koos paar, kaks üksteist armastavat inimest, kes üksteisest hoolivad ja neil on oma armastuse väljendus: laps. Selles on midagi ürgset ja inimlikku. Lisaks, laps koos oma lapsega jne on midagi, mis jääb igaveseks sinust siia maailma maha. Pole last, pole ka sind. Sinu eksistents on suhteliselt tühine olnud. Läbi lapse aga eksisteerid nii kaua, kui on inimkonda.

On lugejate hulgas veel naisi, kes ilma kaaslaseta ja tunnevad ennast tegelikult selle tõttu halvasti? Me alati kanname maske, seega ei teagi ju, kui paljud on oma vallaliseseisusega rahul ja kui paljud tegelikult põevad selle pärast. Reaalis luuakse mulje kui iseseisvast ja tugevast inimesest. Mine tea, võib-olla patsutatakse isegi internetis üksteist anonüümselt õlale, sest nii on „õige” ja nõrkust ei tohi välja näidata.

Nüüd on siis võimalus välja öelda. Mis asjad täpsemalt teie tuju rikuvad, et endale meest tahate? Need väikesed asjad.

Kui vana olete ja kui pikalt ilma meheta olnud? Olen olnud vaba naine 3 viimast aastat ja hetkel 27. Lapsi ei ole.

Allikas: Naisteka foorum