“Minu lugu on ka minu jaoks siiani uskumatu. Olin pikemat aega suhtes ja kõigi nende aastate jooksul nii alla surutud, et vahepeal kadus mul lausa eluisu ära. Kuni tuli tema…

See oli tööalane kohtumine. Miski ei viidanud sellele, et sellest midagi päriselt saab. Ma ei otsinud ega käitunud kunagi nii, et otsiksin kellegi tähelepanu. Ja siis me pilgud kohtusid — tema naeratus, tema aura. Me käsivarred puutusid kokku ja mulle see meeldis…

Hiljem saatis ta mulle sõnumi ja tänas koostöö eest. Naeratasin omaette ja olin liigutatud. Hommikul tervitas mind taas sms temalt mingi rumala küsimusega, et kellelgi midagi vaja ja kas ma aitaksin seda leida. Aga see oligi selle ilusa muinasjutu algus.

Mu kõhtu tekkisid kohe liblikad. Mul oli suu kõrvuni ja olin nagu laps jõulude ajal kuuse all. Puiklesin, mis ma puiklesin taas kohtumise suhtes, kuid kokku me saime. Paar esimest nädalat oli selline meeldivus: kallistused ja tundide viisi naermist. Selline muretu olek ja tundsin ennast noore tütarlapsena. Ja siis need tunded tulid. Tulid sellise laviinina, et ma arvasin, et ma minestan. Mul ikka niimoodi katus sõitis ja ma ei tahtnud sellelt rongilt maha minna, vaid tahtsin, et keegi vajutaks lihtsalt “stop” nuppu ning selles maailmas oleksime ainult tema ja mina.

Ma tunnen, et elan ja tahan elada. Tahan kogeda kõike, mis maailmas on ja ma ei karda midagi. Ma tean, et koos saame me igast takistusest üle. Mõtlen iga sekund ja iga tund temast ja kui ta mulle kirjutab, helistab või me kohtume näost-näkku, olen kaetud armu- ja erutusvärinatega ning tundub, et see maailm ongi meile kahele. Ma pole kunagi ennast nii tundnud: ilusa, õnneliku, ihaldusväärse ja vajalikuna. Olen nii õnnelik ja armunud.

Soovin et kõik naised, nii noored kui ka vanad, tunneksid seda sama tunnet ja naudiksid elu ning ei suruks oma tundeid alla.”

Jaga nüüd enda lugu meiega naistekas@delfi.ee!