Naise esimene vajadus on helluse ja turvalisuse järele, mehel seksuaalvajadus
Abiellumisest alates tuleb küsimus: kas minul on hea?, enda jaoks ümber sõnastada: on teisel minuga hea?
Paljudel meestel on raske välja näidata oma tundeid, ka hellust. Seda siis, kui tema lapsepõlvekodus valitsesid külmad suhted, kui lapsi ei võetud sülle, ei antud head-ööd-musi, ei kallistatud lapsega rõõmu jagades. Tundehaavade paranemine ning helluse õppimine võtab täiskasvanud mehel palju aega. See aeg tuleb talle anda.
Naine mõistab mehe seksuaalvajadusi sama vähe kui mehed kaisutuste ja peasilituste tähendust. Ta ei saa ega taha olla pelgalt seksiobjekt, ta tunneb end alandatuna, kui meest huvitab vaid keha, mitte tema hing ja olemus. Alles siis, kui naine tajub, et mees ka hinge vajab, annab ta oma keha... Hellusest ilma jäädnud naine tõrjub seksuaalsuhteid, selle tulemusena on mees hellusega veelgi kitsim: naise vajadused on rahuldamata, mehe omad samuti. Olete sattunud nõiaringi.
Vajadused on sügaval meie alateadvuses, nad ei allu meie tahtele, nii pole meie võimuses neid oma olemusest maha kustutada. Tõsi, me võime neid suretada, suretades nii ka oma abielu. Siit edasi on tillukene samm abieluväliste suheteni.
Naise teine vajadus - rääkida, rääkida, rääkida …
"Räägi minuga!" Niisugune lause on paljusid mehi palujale juhmilt otsa vaatama pannud. "Millest?" ei saa nad aru. Nüüd on naise kord solvuda - ta tunneb end eemaletõugatuna.
Naisele pole tähtis, millest rääkida, peaasi, et rääkida, sest see on omaette nauding. Emotsioonid vallanduvad, ta on sündmuste ja inimeste keskel.
Kui mees tõstab telefonitoru, räägib ta asjast, naine räägib sündmustest, inimestest ja iseenesest. See johtub mehe ja naise erinevustest, naist köidavad suhted ja inimesed, meest asjad.
Abielus tähendab rääkimine eelkõige jagamist. Tunnete, tegemiste, plaanide jagamist, osanikuks võtmist. Samuti annab rääkimine võimaluse oma partnerit seestpoolt, tema tegelikku MINA tundma õppida.
Mees tahab oma vaba aja abikaasaga koos veeta Paljud abiellujad leiavad teineteise tänu ühistele harrastustele: laulukoorist, ühes trennis käies, klubist, koos mõnda loomingulist või vaimset tööd tehes. Mees vajab sõpra, mõttekaaslast, toetajat, paljudest naistest saavadki oma mehe kõige paremad sõbrad ja kõige truumad mõttekaaslased. Kahjuks kipuvad naised pärast abiellumist ja laste sündi harrastustest loobuma, ettekäändeks aeg, väsimus ja kodused kohustused. Sellega loovutab naine oma koha mõtlematult mehe sõpradele ja tuttavatele. Ka väikese lapse kõrvalt peab abikaasadel jääma aega teineteise jaoks, tark naine oskab seda korraldada.
Naine tahab, et mees oleks temaga lõpuni aus ja avameelne
Kas mehed siis sedasama ei taha, küsite. Küllap tahavad, aga see ei ole neile küsimus turvalisusest. Nii mõnigi mees arvab, et säästab naist, rääkides talle vaid valikulist tõtt, vahel sekka ka väikesi valgeid valesid. Tegelikult toimib mees ensele aru andmata ühe naise põhivajaduse vastaselt: ta võtab naiselt oma usaldamatusega turvatunde. Naise jaoks on turvalisus kõikide teiste tunnete alus, seepärast tahab ta oma mehest teada võimalikult palju, nii minevikust, olevikust kui plaanidest, mida mees mõtleb ja tunneb. Mitte uudishimust. Naine vajab kindlust, et mehele vaib loota, sellele lootusele ehitab naine kogu oma maailma.
Milleks ja kellele on vaja väikesi valesid?
Et säästa end? Või naist? Kartes, et usaldust hiljem mehe enese vastu ära kasutatakse?
Mõnda last kasvatavad vanemad enese teadmata krooniliseks valetajaks. Valetamine saab lapsele viisiks ja võimaluseks karistusest kõrvale hiilida, seda vanemate puhul, keda ei huvita fakt, et laps julgeb oma tegude eest ise vastutada, eksimuse üles tunnistada, vaid karistamine, mis peab järgnema lapse eksimusele. Täiskasvanuna toimib selles inimeses sama reaktsioon: tema jaoks pole oluline mitte eksimus, vaid ta tahab vältida võimalikku konflikti, karistust, etteheiteid.
Teiseks valetamise põhjuseks on kartus paljastada oma nõrkust, hirm näida rumalana. Mees püüab olla imemees, naine ideaalne, kui neil ei ole luba mõni kordki nõrk või rumal näida, kui nad peavad kogu aeg vaid kellegi ootusi täitma ning kardavad pettumust valmistada.
Mõned valetavad, et naist kaitsta. Nii püüab plindrisse sattunud mees säästa naist, pühendamata teda oma probleemidesse. Olgu siis mehel võlad, pahandused tööl vms. Teades, kuidas naine muretsema hakkab, tahab ta ise oma murepuntraga toime tulla. Tihti sünnitab seesugune olukord hoopis rohkem pinget, kahtlustusi, uusi valesid. Näiliselt mees küll säästab naist, tegelikult kaotavad nad oma suhetes hoopis olulisema - usalduse.
Arvamus, et naine ei talu tõtt, on meeste väljamõeldis, vastutusest põgenemine. Ebameeldiv ja valus tõde ei tee naist hulluks, see on talle hoopis kindel tõend, et mees suhtub temasse kui võrd- ja usaldusväärsesse kaaslasesse. Naine mõistab mehe probleeme, kui teab nende põhjust, annab andeks närvilisuse, suudab toetadagi, sest tema elu on turvaline, ehkki hetkel raske. Aga ta on neist raskustest teadlik!
Naine ei tohi iial mehe usaldust kuritarvitada, seda tema vastu ära kasutada, ette heita, näägutada. Andeks antud eksimused olgu minevik.
