Nagu tegelikult ka: miks pean kogu aeg mina küürutama pliidi ees ja mõtlema, mida süüa teha, kui mees jõuab pea iga päev enne mind koju ja võiks vähemalt korra nädalas ise perele õhtusöögi valmistada! Minul oleks endast ükskõik, söön, mida on, aga lapsed peaks ikka korralikku sooja sööki saama. Ta ise ka mingite soojade võikudega ei lepi, nõuab ikka kartulit ja liha, aga ise mitte midagi tegema pole nõus. Tema ütleb, et ta ei oska. Prooviks siis vähemalt ühe korragi, aga nii kangekaelne on, et ei proovi ka. Olen püüdnud teda appi paluda, et ta näeks, et salati hakkimises pole midagi kontimurdvat ning muna praadimine ei võta kauem kui 5 minutit, aga ta ei tule. Istub diivanil, nõuab süüa ja saab väga pahaseks, kui toiduga kauem läheb. Ja kust see tuleb? Eks ikka kodust, kus armas emmekene ei ole poega kunagi kööki lubanudki, sest naised teevad süüa ja mehed lõhuvad puid. Midagi nii debiilset pole ma ammu kuulnud… Igatahes mulle käib see pinda ja ma pole enam nõus olema tema isiklik kokk, kui tema kaasa ei aita.

Kõige hullem on see, et kui ta lastega koju jääb, on ta võimeline kasvõi nädal aega järjest võileibu ja banaane sööma. Isegi siis, kui mind ei ole ega tule mitu päeva, ei lülita ta pliitigi sisse. Olen siis vahepeal oma ema sooja söögiga kohale saatnud, et vähemalt paar kordagi lapsed normaalselt süüa saaks.

Mida ma peaks tegema, et ta saaks aru, kui oluline on lastele soe toit ja kui lihtne on tegelikult kartulid keema ja liha ahju panna? Mis kuramuse loll uhkus või eelarvamus see selline on, et mehed süüa ei tee või ei oska teha?! Naised ja kangekaelsed mehed, nüüd on teie kord öelda, mida ma peaks tegema, et mu mees ja laste isa hakkaks ka pereelus osalema ja vähemalt muna praadimise selgeks õpiks!