“Minu lugu selline. Olen elanud 3.a. oma mehest lahus (ametlikult oleme veel siiani abielus) ja viimasel ajal olen hakanud tahtma tema juurde tagasi.

Küsite, miks ma siis sealt ära tulin? Armusin. Ja katus sõitis pealt. Kuigi see, kellesse armusin, on siiani minuga, olen hakanud taipama terve pere väärtust. Meil on 10-aastane poeg, kes elab minu juures ja just kõige paremini ei sobi minu kallimaga (pole mingit vihkamist ega pingeid, aga no ei ole see õige). Lapse isa hoolib lapsest aga üle kõige ja oli igati viimase peal pereisa, aga sädet polnud (abiellusime noorelt ja abielus olime olnud lahku minekuni 8 aastat). Olen sellest rääkinud ka temaga ja ta oleks valmis andma mulle võimaluse see halb heastada, aga…

Olen segaduses, kuna ei tea, kas ikka sellest soojendatud supist asja saab. Teist korda aga tahan välistada igasugused analoogsed lollused. Kuid mälestused… neid ju ei kustuta ja täielikult ei unusta. Olen ikkagi talle kohutavalt haiget teinud. Mida teha?

On kellelgi analoogseid kogemusi, siis olen väga tänulik kui neid minuga jagate.