Naisteka eksperiment: kas Tinderi kohtinguäpist on võimalik endale normaalne mees leida?

Leidisme end sõbrannadega ühel meeldival pühapäevasel pärastlõunal Tallinnast Mooni kohvikust. Rääkisime meestest ja elust — noh, nagu ikka. Umbes pool tundi pärast laua taha istumist oli mul olemas Tinderi kasutaja. Otsustasin ennast ja maailma proovile panna — eesmärgiks teada saada see, kuidas mehed tähelepanu püüavad, mida nad naiste võlumiseks räägivad ja kui suur šanss sellisest rakendusest üldse normaalset suhet leida on.

Esimese minutiga esimene match

Ühes asjas jõudsin kiiresti selgusele — üheöösuhet sellisest kohast keeruline leida ei ole. Olin alguses üsnagi helde — kõik mehed, kes vähegi sümpaatsed tundusid, said minult positiivse hinnangu. Nii tuligi juba minuti möödudes mulle esimene väidetavalt sobiv kaaslane. Siis tekkis ronis sisse ka kahtluseuss — kuidas see nüüd nii kähku käis? Kas see näitab, et mina jagan liiga lahkesti kiidusõnu või tõesti elabki mõni inimene ainult nina nutitelefonis ja "tinderdab"?

Ei läinud ka pikalt aega selleks, et välismaalasest härrasmees kohtingule kutsuks. Keeldusin viisakalt.

^{Ekraanitõmmis}

Väärt koht vanade tuttavate kohtamiseks

Pärast seda intsidenti muutusin kriitilisemaks. Otsustasin, et positiivse hinnangu saavad vaid need, kes minu arvates seda tõesti väärt on. Loomulikult on see kõik vägagi pealiskaudne — rakendus on ju mõeldud selleks, et raamatut vaid kaane järgi hinnata. Muud seal näha pole, kui profiilipilt ja soovi korral paar teist lisatud fotot. Siiski suutsin ka loomulikult paari kurioosumi peale sattuda — üks noormees sai tõeliselt pahaseks, kui ma talle oma kodust aadressi anda ei soovinud ja teine alustas vestlust õpikust mahakirjutatud sebimisfraasiga: “Räägi, mis sind õnnelikuks teeb?”

Positiivne üllatus saabus siis, kui ette hüppas põhikooliaegse klassivenna pilt. Veel rõõmsamaks muutusin, kui umbes pool tundi hiljem ka temaga vanu aega meenutama asusime. Ja nii juhtus veel paari vana klassikaaslasega, kellega läbi selle rakenduse üle pika aja suhtlema sattusime. Naljakas ja kurb samal ajal.

Mehed naistest

Nädalavahetusel sain nende samade vanade klassivendadega kokku, kellega juttu puhusime. Emadepäeva puhul liikusime kodukanti kõik samas autos ja nii saime maast ja ilmast üsna pikalt rääkida. Küsisin, et mis mulje neile Tinderit kasutavatest tüdrukutest jäänud on. Vastus oli minu jaoks tegelikult üsnagi üllatav.

Tuleb välja, et eestlannadele pikka juttu vaja ei ole. Kaks sõna viisakust ja siis kisub jutt kohe vasakule. Mõnes mõttes on see ju arusaadav — eks see rakendus oma olemuselt ju kergeteks romanssideks loodud ongi, samas aga tekib mu pähe küsimus — miks nii kergesti liimile minnakse? Klassivennad kinnitasid, et paraku pole tõesti paljude puhul rohkem vaja, kui paar ilusat lauset ja seejärel võiks juba kellegi poole jalgu hargitama minna. Kummastav.

Baar vanalinnas

Arvan, et Tinder on üldiselt nagu suvaline baar vanalinnas. Seda ei saa pidada päris kloaagiks, kust mitte midagi head välja tulla ei või. Samas ei ole tegemist ka täieliku kullaauguga. Usun, et piisavat kriitikameelt omades on sealt šanssi kaaslane leida küll. Kui julgust ja tahtmist on, siis soovitan igatahes proovida. Üks mu sõbrannadest on juba mitu korda ühe tüübiga "tinderdeidil" käinud ja ka kogu üritusega rahule jäänud. Seega miks mitte, eks.