Mees kirjutab: Ei sooviks mina teada, kui minu naine mind petnud on. Mida ei tea, ei tee ka haiget. Karistus on seegi, kui petja ise süümekates elab ja kannatab. Mehele (lastele, suguvõsale) ei ole vaja haiget teha.

Kats: Tegid pattu, siis kannata üksi! Põdemine ja süümekad ongi sulle paras karistus, ei maksa sellega veel meest ja tervet peret koormata. KUI see jäi ühekordseks … Ära mõtlegi oma koormat mehe õlule lükata ning selle liigutusega enda oma kergendada. Ja ära laku, kui mõistus välja ei kanna.

Oma nimi: Keegi ei saa rusikaga rinda peksta, et mina ei iial tee nii. Libastuda võivad kõik. Minu soovitus on: parem vaikki sellest ja teed ise omad järeldused. Eks me kõik oska õpetada ja näpuga vibutada aga samas ise teeme neid vigu. Sulle lõbusaid tulevaid pühi ja pikka õnnelikku koos elu.

Uku: Ära põe ja ära mehele midagi ütle. Milleks meest kurvastada. Paremaks see midagi ei tee. Ja mis on üldse petmine, kas emeotsionaalne petmine on petmine, kustmaalt on? Seks? Kõik piirid on inimesed ise teinud ju. Nautisid ja oligi kõik, mis seal ikka. Elu on selline.

Vanameez: Ääretult egoistlik oleks panna lisaks endale ka mees kannatama. Inimesed on ekslikud ja mõista on alati keerulisem kui hukkamõista. Aga praegune meest ei puuduta, see oli sinu enda lollus ja selle teadmisega edasi elamine on sobiv karistus, mis hoiab ehk ära ka järgmise juhtumise. Hoiab ära kindlasti paremini kui teadmine, et mees andestab.

Koduperenaine: Kõik me eksime ja ei ole truusid inimesi, on vaid vähe juhuseid. Sul võib abielus 20 aastat olla kõik okei ja siis tuleb see juhus, kus kodus pole kõik ok ja su elu on muutumas nii rutiiniks ja su voodielu ei paku sulle midagi aga lapsed vajavad veel paar-kolm aastat kasvatada ja nii see tuleb. Algul arvad, et see on vaid korraks, kogemata aga tuleb teine ja kolmas kord ja siis leiad, et kõik ju toimib kodus edasi, miks seda lõhkuda. Miks on nii, et mehed võivad seda teha aga naised pekstakse kividega surnuks?