Naistepäeva võlu ja valu: kunagi abiellusin sel ajal, nüüd lahutasin
Tuttav imestas: kuidas seda nii rahulikult võtate?
Joomise põhjuseks oli lahutus. Võtsime mehega kätte ja tegime selle neljapäeval lõpuks ära. Ta pani sellest isegi Facebooki postituse ja täägis mind ära. Laike ikka omajagu tuli. Mõni tuttav muidugi uuris, äkki teeme üldse nalja või oleme liiga palju joonud.
Pärast paberite kättesaamist läksin nüüdseks eksabikaasa tiitli saanud Andresega Komeeti sööma ja jooma. Ikka paras koht, kus suurt sündmust tähistada. Kui see isegi Evelin Ilvesele kõlbas, miks mitte ka meile. Tellisime kaks šampust ja viskasime oma pika abielu üle nalja. Või noh, 12 aastat pole ju tegelikult naljaasi. Selle tipuks oli pisike Kätriin, kes praegu enam nii pisike polegi — juba üheksa-aastane. Komeedis nägime ühte tuttavat, kes vaatas ja imestas, et kuidas me lahutust nii külma kõhuga võtame. Meie muigasime, et see oli juba nii ammu teada asi, et meil kõik enam korras pole, lihtsalt vormistamise asi. Väike vint juba sees, mõtlesin, et tegelikult pole meil koos ammu nii vaba ja tore olnud kui praegu. Kogu aeg on mingid pinged õhus ja pigem tahtsime teineteist vältida. See pole nüüd kuu või kahe küsimus, see on juba viimased paar aastat nii. Tuli ette nädalaid, kus me praktiliselt ei näinudki teineteist (meil on maja Keilas ja korter Tallinna kesklinnas), mõlemad ajasid omi asju.
Täiuslik lõpp? Pagan küll, kõike muud. Vahel on ennast nii lihtne petta, aga kui ma ikka reedel koos suure pohmelliga ärkasin, sain aru, et kõik pole korras. Ma olen põhimõtteliselt pannud punkti 12aastasele osale minu elust. Mis ma edasi teen? Kas ma oskan üksi olla? Kuidas tütar seda võtab?
Kõik need küsimused jooksid mu peas edasi-tagasi. Õnneks tuli Kätriin peagi koolist koju, puges mulle kaissu ja lunis, et läheksime kinno. Kui minu ja Andrese abielust midagigi kasu oli, siis see, et tõime siia maailma juurde ühe särasilmse tüdruku. Kurvaks teeb, et ega tegelikult Kätriini uudis lahutusest ei raba. Tema klassis on vist igal teisel lapsel üksikema, kui mitte rohkemgi. Tema parima sõbranna vanemad läksid lahku aastakese eest. Kui meil Andresega mingeid sõnelusi pole olnud, me eelistame lihtsalt vaikimist ja teineteise ignoreerimist, siis Kätriini jutu järgi oli tolles peres teisiti ja lapsele mõjus see raskelt. Tihti tuli tüdruk kooli nutetud silmadega.
Juba Kätriini pärast üritan tugev olla ja kuidagi eluga edasi minna. Tõsi, mulle kui suurele “alkoholisõbrale” on nüüd abiks vein. Isegi seda teksti kirjutades rüüpan kõrvale Proseccot. Sõbrad muudkui kirjutavad Facebookis, et kuidas ma ennast tunnen, kas tahan lohutust ja nii edasi. Nipiks kõigile teistele — kui mõni sinu sõbranna lahutab, parem ära hakka teda torkima. Või kirjuta mõnel muul teemal — isegi sellest, et mis televiisoris jookseb. Parem veel — kuidas su kass puu otsa ronis ja oli tükk tegu, et ta sealt kätte saada. Kõik sellised jutud mõjuvad kümme korda paremini kui lõputu nutt ja hala.
Naistepäeval üllatas rooside ja Queeniga
Arvan, et asja võimendab praegu mu jaoks ka ajastus. Me abiellusime Andresega 8. märtsil 2003. See oli minu soov, kuna naistepäev on mu jaoks oluline ja sel päeval on sündinud mu vanem õde. Iga aasta tõi Andres mulle naistepäeval suure sülemi roose. Kõlab klišeena — kõik toovad ju roose, aga minu jaoks oli see oluline. Isegi eelmisel aastal, olime mingil pea olematul põhjusel jälle tülis. Mina ööbisin Tallinnas meie kesklinna korteris, tema oli Keilas. Kell seitse hommikul kuulsin ühtäkki, et taustaks hakkab mängima Queen (mu lemmikbänd), avasin silmad ja voodi kõrval seisis Andres. Vaatas mind koolipoisiliku häbeliku pilguga, ühes käes roosikimp, teises šokolaad. Selline mees ta oligi.
Nüüd on aastake edasi läinud ja mu öökapilaual on lahutuspaberid. Kirjutan seda kõike reede õhtul, aga ometi ootan ja loodan, et ta toob ka sel pühapäeval mulle roosid. Tundun ehk naiivne, aga mingil määral on ta ka pärast lahutust ikkagi minu Andres.
