Nõutu abielunaine: mees ei taha last. Kas jätan ta maha?
Iga naine ei pea saama emaks. Näen kõrvalt, kuidas ühel sõbrannal on lastega hea klapp. Ülikooli kõrvalt töötas kunagi ka lapsehoidjana. Ta on tahtnud ise last saada juba viis aastat, aga ei õnnestu. Naistearst laiutab käsi: väiksemaid probleeme munasarjadega on, kuid ei saa öelda, et seepärast viljatu. Sõbranna üritab edasi, aga tolku ei miskit. Ilmselt ta ühel hetkel lapsendab, aga see pole ikkagi see. Tema sobib emaks. Samas mu üks kunagine kooliõde on vastupidine näide. Ta jõi, joob praegu, ja joob ka tulevikus. Ma ei kujuta ette, mitu meest tema voodist läbi on käinud. Gümnaasiumiajal oli isegi üle kooli levinud nali, et ilmselt pole temaga maganud vaid keemiaõpetaja, sest ta on gei. Naisel on kolm last, kõik vist eri mehega. Tööl ta ei käi, müüjana töötav ema peab kogu seda pesakonda üleval pidama. Üks lastest on ka autist, ma ei tea küll, kuidas selle meditsiinilise poolega täpsemalt on, aga usun, et eluviisid ja raseduse ajal joomine ning suitsetamine oli üks põhjustest.
Kokkulepe: meie last ei saa
Ma arvasin alati, et ka mina ei peaks emaks saama. Mitte sellistel põhjustel kui see eluheidikust kooliõde, aga ma lihtsalt ei tundnud emainstinkte. Ma olin peres ainuke laps, pole ka kogemust, et väiksemaid õdesid-vendi hoida. Minu jaoks olid lapsed kuidagi eemaletõukavad. Kui mõni sõbrants jälle lapse sai, tundsin end nii kohmetult, kui ta sülle võtsin. Ning siis kukkus laps muidugi nutma ning mina tundsin end abitult. Ja mõelda, et sa oled selles sees 24/7. Mu mees Mart oli täpselt sama veendumusega. Leppisimegi kokku, et lapsed pole meie teema. Oleme koos õnnelikud ja naudime elu. Me pole tüüpilised töönarkomaanid, probleem pole selles. Lihtsalt tahtsime enda jaoks elada — palju reisida, tunda, et pole lisakohustust. Peretuttavad ja meie vanemad ikka olid päris pahased meie otsuse peale, aga lõpuks harjuti. Meie lihtsalt ei ole lapsevanemaks sobivad.
Sain talvel 36-aastaseks. Seesama sõbranna, kellest alguses rääkisin, ütles, et ma vist olen oma eluga jõudnud punkti, kus kõik on täiuslik. Parimates aastates; korralik töö; täiuslik kodu — mida hing võiks veel ihata. Kuulasin ta sõnu ega suutnud isegi noogutada. Ma ei olnud õnnelik, pole siiani. Me loome endale kuvandi, milline meie elu peaks olema. Kõik need punktid, mis ka sõbranna välja tõi. Ja siis ühel hetkel avastad, et sa tegelikult ei tea ise ka, mida tahad. Mu meeleolud hakkasid kõikuma, ma ei olnud oma „täiusliku eluga” rahul. Arvasin vahepeal, et mul on depressioon, kuid arst polnud nõus õnnetablette välja kirjutama. Ütles, et otsin ise põhjusi, miks, tema ei tea. Teada sain vaid mina ja lõpuks ma ka endale tunnistasin. Ma tahan saada emaks. Ma ei taha paarikümne aasta pärast mõelda, et äkki ikka oleks võinud. Usun aina enam, et ega emaks sünnitagi. Sa ei saa meeleheitlikult selleks vormistuda. Kui laps sünnib, siis kasvad koos temaga.
Pakin asjad ning lahkun?
Kui ma sellest Mardile rääkisin, oli ta pettunud. Esimese hooga ei vastanud midagi, siis hakkas selgitama, et mul on varajane keskeakriis, et küll see üle läheb. Ei läinud ega lähe siiani. Ta hakkas seda teemat vältima, aga ma tõin selle ise kogu aeg jutuks. Viimaks ta käratas, et üle tema laiba. Tema ei taha lapsi, ja nii ongi. Ma prahvatasin vastu, et äkki me siis ei sobigi elu lõpuni koos elama. Ta ütles rahulikul häälel, et ma lõpetagu teismelise jonn ja vaadaku peeglisse, me oleme ammu oma valikud teinud ja siin pole mingit ümbermõtlemiskohta. Pärast seda on meie vahel kui müür, midagi pole enam endisest elust alles. Vahel ma süüdistan ennast, et lubasin kunagi Mardile, et minagi ei taha lapsi. Siis aga mõtlen, et olin siis väga noor, ma ei osanud taolisi asju ette mõelda.
Tean, et nii mõelda on halb, aga kaalun tõesti, et pakiks asjad ja kõnniks minema. Ehk on minu tegelik õnn mujal. Vanus ka selline, et kui tahan last, peaks tegutsema. Lapse koolilõpetamise tahaks ikka ära näha.
