Tööotsingud luhtusid

Umbes aasta tagasi ütles Kati mulle, et ta koondati. Ta töötas ühes turismibüroos konsultandina. Äri ei läinud hästi ning otsustati kuskilt koomale tõmmata. Kati polnud ülemuse lemmik ning nii pidigi tema minema. Lohutasin teda, et küll ta midagi muud leiab. Ta õppis sel ajal veel ka ülikoolis turundust ja sealtki võis saada tutvusi ning võimalusi uuteks töökohtadeks. Läks kuu mööda, läks kaks. Vaatasin, et tal kadus motivatsioon isegi kooliga tegeleda, istus peamiselt kodus võis käis sõbrannadega väljas. Otsisin talle ise tööpakkumisi välja ning soovitasin kandideerida. Mõnda kohta ta ka proovis, kuid kahjuks ei pääsenud isegi vestlusele. See mõjus tema enesehinnangule nii halvasti, et ta ei tahtnudki enam kandideerida. Jõulude ajaks oli ta juba neli kuud töötu ning võttis ka koolis akadeemilise. Ma armastan teda väga ning üritan alati toeks olla, aga ega ma täpselt teagi, mis ta päeviti teeb. Ma ise töötan logistikuna ning mu tööpäevad venivad vahel väga pikaks. Hommikul tööle, õhtul koju. Selles mõttes on ta armas naine, et teeb mulle alati söögi valmis ja koristab. See võiks olla ideaalne elu, kui mu palk oleks väga suur ning meil oleks mitu last. Aga meil pole lapsi ning ega mu palk ka hiigelsuur ole. Jah, ma teenin kõvasti üle eesti keskmise, aga meid on siiski kaks ning korteri peale kulub päris palju. Kati nõudmised on suured. Küll on tal vaja riideid, siis uut telefoni, siis uut arvutit. Ma üritan talle pakkuda nii palju kui suudan, aga alati pole see võimalik.

Lootus kustus

Märtsis tekkis lootus, et ta saab tööle. See oli üks teine turismifirma, mis laienes ja otsis kontorisse uut klienditeenindajat. Kati kandideeris ning kutsuti isegi vestlusele. Ma olin väga rõõmus ja arvasin, et nüüd saab ta tööle. See tõstaks tema enesekindlust ning tooks selle rõõmsameelse aktiivse Kati tagasi, kellesse mina armusin. Kahjuks valiti ikkagi teine kandidaat, ta oli jälle nii löödud. Ka mina olin löödud, sest see tähendas, et ta ei tahtnud jälle enam kuskile proovida. Suvel oli ka minul puhkus, sõitsime mööda Eestit ringi ning mõtted olid tööst eemal. Meil oli väga tore ja ma sain just siis aru, et ma ei jätaks teda kunagi, jääme kindlasti kokku. Argipäev saabus augusti lõpus, minul on jälle palju tööd, selle kõrvalt hakkasin ka keeltekoolis vene keelt õppima. Olen kodus peamiselt vaid öösel ning nädalavahetustel. Tema aga istub päevad läbi kodus, vaatab seebikaid ja loeb mõttetuid naistekaid. Ta võiks raha teenida ja edasi areneda. Ma pole kade, tema peale olen alati valmis kulutama, kuid mõtlen, et ta ise seisab paigal. Ta ei saa ju igavesti nii elada, et tööl ei käi ja tema ainuke roll on olla minu naine. Sõbrannadega kohvikutes käimine pole enda arendamine.