Olen armunud nooremasse mehesse, aga kardan, mida teised meie suhtest arvavad
Kardan väga ümbritsevate inimeste reaktsiooni. Pelgan, et mind hakatakse pedofiiliks nimetama, kuigi mu silmarõõmul on vanust juba tublisti üle kahekümne. Kardan ka seda, et mu väärtus kolleegide silmis langeks tublisti, kui nad saavad teada, et minu kaaslaseks on mees, keda nemad veel lapseks nimetavad. Tõenäoliselt ei suhtuks ka noormehe perekond minusse eriti hästi. Ma ei kujuta ette, kuidas vaataks mind tema ema, kes ei olegi minust nii väga palju vanem. Ta isaga, kes on väga konservatiivne, ei julgeks ma isegi kahekesi ühte ruumi jääda, tema ees on mul nii suur aukartus ja hirm. Vaevalt tal mulle midagi head öelda oleks.
Kõik märgid näitavad, et see suhe ei vii kuhugi, sest meie poolt ei ole keegi, vastu aga peaaegu terve maailm.
Mida sellises olukorras teha? Kas unustada kõik muu, alluda tunnetele ning loota, et ühel päeval on ühiskond valmis meie suhtega leppima? Või lüüa juba eos käega, murda kaks südant ning minna eluga edasi, mõeldes alati, mis oleks võinud olla?
